Vallutamas Belgiat

Ärkvel olles koduigatsusega saan väga edukalt hakkama. Unenägudes alateadvus möllab aga mõnuga. Näiteks eilse öö unenäod:

* Kodused teatasid, et SassTheCat läks hulluks ja ta tuli hullumajja panna. Meelitas inimesi ligidale meeletult armas ja nunnu olekuga ja kui nad paitama tulid, ründas neid. Ainus lootus teda terveks ravida oli minu kojutulek.
* Olime vanaema juures maal ja ma riputasin jõulutulesid üles. Näitasin veel vanaemale, kuidas neid reglueerida saab puldiga. Väga võimsad jõulutuled olid muide, nendest sai erinevaid pilte kokku panna. Näiteks puu, mis on suure südame kujuline, rakett ja maja olid üks pilt. Maal olime sellepärast, et mul oli tekkinud võimalus koju tulla. Seal avastasin aga, et olin lahkunud Belgiast sellise kiiruga, et kõik oma asjad - sealhulgas kommid vanaemale - olin maha jätnud. Mis tähendas, et ma pean tagasi minema. Kusjuures, ka varem olen unes näinud, et mul on tekkinud võimalus koju minna. Aga kuna ma olin kindel, et kodused seda heaks ei kiida, et ma vaid nädalavahetuseks tulen, sest lennukipilet on kallis, ei maininud ma kellelegi, et nädalavahetusel kodus olen. Hillisin mööda elamist salaja ringi.
* Olin koolis ja õppejõud rääkis, kuidas kaktuste ja sootaimede abil on võimalik piparkoogivabrik rajada - neid taimi teatud viisil kasvatades hakkavad nad tootma ainet, millest saab piparkooke. Õppejõud kleepis mulle mütsi külge sooduskuponge, mille abil saab kaktuseid 30% odavamalt osta. Rääkisin oma kaktuseseemnetest neile (teadjamad inimesed on kursis, et ma tegelikult ka kasvatan seementest kaktuseid). Nad uurisid hinda, ma alguses ütlesin kroonides ja siis tuli meelde, et meil on nüüd ju euro. Tore on teada, et mu alateadvus oskab matemaatikat üpriski heal tasemel. Igatahes oli unenägu ilmselge vihje, et ma igatsen oma kaktusekasvatust.

Kuna inimesed hakkavad vaikselt kodupoole liikuma, siis eile toimus esimene hüvastijätt. Mis algselt oli "Hei, ma tulen sulle korraks külla" muutu mitmetunniseks jutuajamiseks, sest avastasime, et näeme teineteist viimast korda.

Martaga (Poola) tutvusime keelekursusel, mis tähendab, et üks mu esimesi sõpru siin oli tema. Seega hüvastijätt oli natukene kurvem kui mõne teise inimesega. Homme toimub veel üks lahkumispidu, kuid sinna ma kahjuks minna ei saa. Lubasime Martaga, et see ei ole mitte hüvastijätt vaid soovisime "peatse kohtumiseni".
Ise üritan ka vaikselt pakkida. Üldjuhul annan alla koheselt pärast alustamist, mis jätab mulje, nagu ma oleks oma toas midagi õhku lasknud. Asjade kokku panemine on natukene keerulisem kui ühikasse kolida. Siin ei saa öelda "ah, nädala pärast on näha, kas seda vaja läheb ja kui on vaja, siis kodust toon". Mida mul on tõesti vaja ja mida ma võin laiali jagada?

Kuna mul tuleb varsti järgmine hollandi keele eksam, seekord suuline, siis mõni näide sellest, milline see keel siis tegelikult välja näeb.

Või siis hoopis laul, mis räägib linnast, mis asub Schelde kaldal.. See on Antwerpi murdes, seega päris hollandi keel see pole.

Kunstiõppehoone lagi

Maailma väiksem vahvlipood, mis levitab alati häirivalt head lõhna
See maja on omapärane juba selle poolest, et käisin ekstra seda otsimas. Kaks korda. Esimesel korral andsin kaks tänavat liiga vara alla. Miks ma otsisin? Kui ma ei eksi on just selles majas filmitud "Loft" - viimaste aastate üks edukamaid Belgia filme.

Laste mänguväljak
Kui minust kunagi vangaülem peaks saama, lasen ma oma töökoha just nii värvida.

Jube mitmendat päeva jutti söön apelsine. Ükspäev proovisin mandariine ka, kuna poes olid apelsinid otsas, kuid nende koor oli nii kõva, et lihtsam oli neid koos koorega tervelt alla neelata. Nüüd siis olen tagasi apelsinide juures. Olgu siis mälestused Hispaanist, üleeelmise aasta capoeira workshopist või püüan oma õunasõltuvusele asendust leida.

18 päeva pärast (tehniliselt 19, lennuki maabumise tõttu Riias) olen kodus. Otsustasin täna, et Eestisse tagasi jõudes ühe esimese asjana on mul vaja tillukest termost, koos tassiga loomulikult. Et seal õues külma käes lumehangede vahel kõrvust lund välja ajades teed juua ja mitte ära külmuda. Kui kellelgi on üle või tahab mind üllatada kojujõudmise tõttu, võib mind meeles pidada. Mu teevaimustus ei ole siin mitte kuskile kadunud. Sõtse juba pikka aega ütles, et ma joon teed ämbriga. Siin elades on see ka tõele hakanud vastama, sest teekannu puudusel oli järgmine parim asi liitrine ämber, millega jogurtit sai ostetud. Väga multifunktsionaalne anum ma peaks ütlema. On nii teekannuks kui lillevaasiks kui pannkoogitaina segamise kausiks. (Lillevaasi jaoks oli siiski eraldi ämber).

Momendil tundub igatahes, et ilma termoseta oleks Eestis elu võimatu. Apelsinivabalt samuti.

Täna on kuidagi nukker ja udune päev. Nii meeleolult kui ilmastikult. Sel ajal kui eestlased juba kõrvadest lund välja ajavad, naudime meie +10 kraadi vihmaga. Mitmendat päeva. Nagu jahedasse vihmametsa oleks sattunud. Üldse on imelik - varjuta saab märjaks aga varjuga on ka natukene totter, salli ja mütsiga on palav aga ilma ka nagu ei ole hea. Või siis ma ei ole täna millegagi rahul.

Hommik algas varakult, nii enne seitset. Rääkisin endale tükk aega, kuidas ma tahan kooli minna ja kuidas ma ei ole unine, aga endale valetamine oli üpris narr. Lõpuks suutsin end üle voodiääre lükata ja kooli lipata. Läbi vihma, loomulikult. Jõudsin kohale 2 minutit enne loengu algust. 10 minuti pärast jõudsid türklased. Sellest 7 minutit hiljem tulid hispaanlased. Ning teadmata aeg pärast neid tuli õppejõu kolleeg. Uurisime tema käest, et kas ta on midagi ehk meie loengu kohta kuulnud, mille peale ta tegi suured silmad ja ütles, et õppejõud on täna Brüsselis. Kõnedega kätte teda saada ei õnnestunud. Kuna see ei olnud meie ainus aine sel päeval, lasime helistada teisele õppejõule, lootuses, et saame tema loengu varem ära teha. Vastus ei olnud aga see mis me ootasime - ta oli minut tagasi kooli helistanud, et on haige ja täna loenguid ei anna. Vantsisime - läbi vihma - sama targalt tagasi kui kooli läksime.

Ja ülejäänud päev on üpris samas taktis liikunud. Eestisõbrad saavad kokku, et filmi vaadata enne kui üks nendest kaugele mitme maa ja mere taha läheb. Mina olen siin, ka sel hetkel kui ta ära läheb. Siinsed sõbrad õpivad eksamiteks ja seega nendega saab juttu ajada küll, aga üldjuhul eriala teemal. Majandusjutud ajavad varsti mu hulluks.
Saabuva lahkumise tõttu lõi vist koduigatsus välja. Kodust ära minek on alati kurb, isegi siis, kui lähed.. koju.

Õhtu tuleb ehk värvilisem. Saan süüa (mida ma ei pea ise tegema) ja kinno lähme ka. Natukenegi vaheldust vihmale.