Vallutamas Belgiat

Täna sai kooliga praktiliselt kõik. Eilne hollandi keele eksam läks enda arvates suurepäraselt. Koolis kuulsin, et mu kõikide eksamite hinded on ülihead ning kätte sain kõik vajalikud paberid. Hinneteleht tuleb esmaspäeval või postiga.

Nonii, vahepeal on palju aega möödunud. Kojutulekuni on vaid loetud päevad. Kuna mu ülikoolil on halb komme kõike nädala kaupa ette teada ja vahepeal isegi vähem, siis nüüd nad ärkasid, et "Oi, te lähete ära ju nädala pärast ja me ei ole veel piisavalt eksameid teinud!". Mis tähendab, et see nädal on natukene hullumaja. Nt üks õppejõud ei saanudki meile eksamit teha, sest ta ei saanud kuskile aega panna.

Eelmise nädala neljapäeval võtsid aga oma seljakoti ning läksin ära Saksamaale. Pisikene linn Lõuna-Saksamaal nimega Offenburg. Ääretult ilus linnake. Minu tuleku tõttu tehti suur õhtusöök; pole "kodust toitu" nii kaua saanud, et see meenutas juba paradiisi. Mõni päev Saksamaal ja mu mõistus hakkas juba selles keeles mõtlema. Ainus jama oli see, et ma ei saanud pooltest oma mõtetest aru... Korraks käisime ära ka Starsbourgis, mille kohta esimene reaktsioon oli - miks siin nii külm on. (Edu mulle Eestis...)
Et tagasi tulles igav ei hakkaks, andis Kölist tulev rong poolel teel alla. St, hobujõust sai tigujõud. Mis omakorda tähendas, et järgmisest rongist ma jäin maha. Ja see rong, mis ma lõpuks võtma pidin jäi ka hiljaks.

Esmaspäeval käisime Europarlamendis. Onu rääkis meile poolteist tundi tarka juttu. Türklased ei mõistnud, miks ikkagi neid ei võeta veel EL'i vastu ja meie püüdsime mitte magama jääda. Õnneks uinutavat osa tema ettekandes oli üllatavalt vähe, enamus sellest oli täitsa põnev.


Teisipäeval oli kool, kus pidime oma maali lõpetama. Õppejõud oli mu maaliideest ja lõpptulemusest vaimustuses. Eestis ei ole kunagi antud kunstiloengutes mulle võimalust end nii vabalt ja loovalt väljendada. Minu loovus sellel alal on meeletult arenenud. Hakka või ajaviiteks joonistama.
Pärast seda pidime hakkama valmistama oma kolmapäevase eksami esitlust. Mina ja türklased. Üks jäi kaks tundi hiljaks.... Kolmapäeval oli eksam koos esitlusega - ei läinud nii nagu soovitud, kuid siiski hästi. Täna on Hollandi keele suuline eksam. Homme on hüvastijätukohtumine ülikoolis. Ja siis ongi kooliga kõik!!

Ärkvel olles koduigatsusega saan väga edukalt hakkama. Unenägudes alateadvus möllab aga mõnuga. Näiteks eilse öö unenäod:

* Kodused teatasid, et SassTheCat läks hulluks ja ta tuli hullumajja panna. Meelitas inimesi ligidale meeletult armas ja nunnu olekuga ja kui nad paitama tulid, ründas neid. Ainus lootus teda terveks ravida oli minu kojutulek.
* Olime vanaema juures maal ja ma riputasin jõulutulesid üles. Näitasin veel vanaemale, kuidas neid reglueerida saab puldiga. Väga võimsad jõulutuled olid muide, nendest sai erinevaid pilte kokku panna. Näiteks puu, mis on suure südame kujuline, rakett ja maja olid üks pilt. Maal olime sellepärast, et mul oli tekkinud võimalus koju tulla. Seal avastasin aga, et olin lahkunud Belgiast sellise kiiruga, et kõik oma asjad - sealhulgas kommid vanaemale - olin maha jätnud. Mis tähendas, et ma pean tagasi minema. Kusjuures, ka varem olen unes näinud, et mul on tekkinud võimalus koju minna. Aga kuna ma olin kindel, et kodused seda heaks ei kiida, et ma vaid nädalavahetuseks tulen, sest lennukipilet on kallis, ei maininud ma kellelegi, et nädalavahetusel kodus olen. Hillisin mööda elamist salaja ringi.
* Olin koolis ja õppejõud rääkis, kuidas kaktuste ja sootaimede abil on võimalik piparkoogivabrik rajada - neid taimi teatud viisil kasvatades hakkavad nad tootma ainet, millest saab piparkooke. Õppejõud kleepis mulle mütsi külge sooduskuponge, mille abil saab kaktuseid 30% odavamalt osta. Rääkisin oma kaktuseseemnetest neile (teadjamad inimesed on kursis, et ma tegelikult ka kasvatan seementest kaktuseid). Nad uurisid hinda, ma alguses ütlesin kroonides ja siis tuli meelde, et meil on nüüd ju euro. Tore on teada, et mu alateadvus oskab matemaatikat üpriski heal tasemel. Igatahes oli unenägu ilmselge vihje, et ma igatsen oma kaktusekasvatust.

Kuna inimesed hakkavad vaikselt kodupoole liikuma, siis eile toimus esimene hüvastijätt. Mis algselt oli "Hei, ma tulen sulle korraks külla" muutu mitmetunniseks jutuajamiseks, sest avastasime, et näeme teineteist viimast korda.

Martaga (Poola) tutvusime keelekursusel, mis tähendab, et üks mu esimesi sõpru siin oli tema. Seega hüvastijätt oli natukene kurvem kui mõne teise inimesega. Homme toimub veel üks lahkumispidu, kuid sinna ma kahjuks minna ei saa. Lubasime Martaga, et see ei ole mitte hüvastijätt vaid soovisime "peatse kohtumiseni".
Ise üritan ka vaikselt pakkida. Üldjuhul annan alla koheselt pärast alustamist, mis jätab mulje, nagu ma oleks oma toas midagi õhku lasknud. Asjade kokku panemine on natukene keerulisem kui ühikasse kolida. Siin ei saa öelda "ah, nädala pärast on näha, kas seda vaja läheb ja kui on vaja, siis kodust toon". Mida mul on tõesti vaja ja mida ma võin laiali jagada?

Kuna mul tuleb varsti järgmine hollandi keele eksam, seekord suuline, siis mõni näide sellest, milline see keel siis tegelikult välja näeb.

Või siis hoopis laul, mis räägib linnast, mis asub Schelde kaldal.. See on Antwerpi murdes, seega päris hollandi keel see pole.

Kunstiõppehoone lagi

Maailma väiksem vahvlipood, mis levitab alati häirivalt head lõhna
See maja on omapärane juba selle poolest, et käisin ekstra seda otsimas. Kaks korda. Esimesel korral andsin kaks tänavat liiga vara alla. Miks ma otsisin? Kui ma ei eksi on just selles majas filmitud "Loft" - viimaste aastate üks edukamaid Belgia filme.

Laste mänguväljak
Kui minust kunagi vangaülem peaks saama, lasen ma oma töökoha just nii värvida.