RSS

Vahvlimaal!

BELGIA!

Olen kohal ja oskan veidi muljetada juba. Minu esimene lendamine läks hästi, noormees minu kõrval lubas akna alla istuda ja seega oli mul hea vaade maailmale. Õhkutõus oli täiesti fantastiline - päikesetõusu ajal järsku pealepoole pilvepiiri tõusta nägi välja nagu lõik multikast Partly Cloudy. Maandumine oli nii sujuv, et kuigi ma pole varem lennanud olen veendunud, et enam sujuvamalt võimalik ei ole.Brüsseli lennujaam oli suur. Keset lennujaama oli tasasel pinnal eskalaator, millega sai end sujuvalt ühest otsast teise sõidutada. Kuna mul ei olnud õrna aimugi, kust leida oma kohvrit otsustasin geniaalse plaani kasuks ja jälitasin inimesi, kes olid minu lennul. Kui me tüki aja pärast jõudsime lennujaama teise otsa, sõitsid seal kohvrid ringi. Vähemalt seitsmel erineval lindil. Selleks ajaks kui ma olin oma lootuse kaotanud kohvrit veel näha, ilmus see lindile ning sõitis minu suunas. Kohver käes, rongile! Antwerpi saamiseks oli vaja sõita kahe rongiga ning oma üllatuseks ei eksinud ma kordagi ära. Antwerpi rongijaam on.. võimas. Neljal korrusel, millest kolmele sõidavad rongi.

Seejärel saime kokku Janicei ja Kristieniga ning nad juhatasid mind hotelli, kus oma esimese öö veetsin. Onu hotellis oli hästi sõbralik ja ütles, et neil on ääretult tore hotell, kõik peale toa ja hommikusöögi on ülikallis. Internet oli 10 eurot tund näiteks. Hotelli ja rongijaama vahel on loomaaed, kus on kindlasti ahvid, kaelkirjakud ja elevandid. (Esimest oli kuulda, teistest mulle räägiti.) Selle seina taga elavad pingviinid.
Järgmisel päeval ei olnud enam nii nukker olla kui esimene öö üksi hotellis. Leidsin endale kodu, kuhu sisse end seada ning linna põhilised tänavad on juba tuttavad. Antwerpis on inimesi meeletult ning enamus nendest omavad jalgratast, last või koera. Osavamatel kaks kolmest. Pooled inimesed söövad vahvleid ning vahvliputkasid on iga nurga taga. Jalakäijate valgusfooril on kaks tuld nagu meilgi – punane ja roheline. Viimane on siin aga seepärast, et vaid üks tuli oleks igav – ma olen üks vähestest, kes rohelist tuld jääb ootama tee ääres. Samas mind hoiatati ka, et soovitatav on siiski oodata, sest vale tulega üle tee minek on 15 eurot trahv ja politsei ennem ära ei lähe kui selle su käest saab. Politsei sõidab kusjuures rattaga ja jalutab ka niisama ringi.
Tänaval esineb palju inimesi. Täna nägin kitarriga noormeest, kes laulis suurepäraselt, poistebändi laulmas „I’m Yours“ mitte nii edukalt, mitut „Put some magic in the box and I will move“-esinejat ("Pane natuke maagiat karpi ja ma liigutan"), mitut kitarriga neidu ning minu lemmik: klaveriga noormees:
Majad on hästi kõrged ja võimsad, sageli vanad ning kaunistustega. Turistid saavad ennast lõbustada kaarikusõiduga või minna (toidu)poodi (jah, see alumine pilt). Tudengitel aga elu lihtne ei ole – odavaimad nuudlid saab 8 krooniga ning õunad lausa maitsevad raha järgi. Piima on nii palju eri sorte, et silme eest võttis kirjuks. PPPQMBZR

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Ületatavad raskused

Algus läks nii libedalt et ootasin põnevusega, millised probleemid on need, mille lahendamine nii kergelt ei lähe. Vaatasin nimekirja kõikidest minejatest üht ning teist pidi ning leidsin oma suureks rõõmuks, et samasse kooli läheb lisaks minule üks noormees. Natuke otsimist ning leidsin ta üles suurest internetiavarusest, ajasime veidi juttu ning leppisime kokku, et lähme koos. Kahekesi ongi toredam (ja ma ei ole varem lennanud).

Ühel päeval sain aga temalt kirja, et teatud põhjustel temale jääb minek ära. Mu lõualuu vajus kolksuga vastu põrandat. Ma.Lähen.Üksi. Samas oli seda oodata - statistiliselt pidi ammu juba midagi vastupidiselt plaanidele juhtuma. Oleks ma siis teadnud, et see on alles algus.

Ühe dokumendi jaoks oli vaja mul kuut erinevat allkirja - kaks nendest Belgiast. Saatsin neile dokumendid ning nad lubasid need kiirelt allkirjastada ja tagasi saata. Hakkasin ootama. Ootasin ja ootasin ja... ei midagi. Käisin otsimas neid ülikoolist lootuses sealt leida. Minu õnn oli piiritu kui koordinaatorile oli saadetud lennukiga kiri ning ta lubas mul selle avada, kuna ise teda majas ei olnud. Ümbrik oli täidetud reklaamide, mitte minu dokumentidega. Kadunud, lihtsalt kadunud. Helistasin Belgiasse kurtsin, et dokumendid on kadunud ja ilma nendeta ei saa ma midagi teha. Nad lubasid nädala pärast tööle tulla ja mulle mailiga saata - saan vähemalt tõendada, et nad on allkirja andnud ning hiljem kohale tulles originaalid hankida. Kõik läks sujuvalt kuni selgus, et minu eriala juht ei tule enne septembrit tööle kuid ilma tema allkirjata ei saa ma esitada dokumenti dekaanile ega dekanaati, et välisüliõpilaseks registreeruda. Helistasin, rääkisin probleemist ja.. pärast arutamist leppisime kokku, et kui ta Tartusse jõuab tuleb enne koju minekut teaduskonnas läbi. Seega tuli vaid dekanaati jalutada, dekaani käest autogrammi paluda ja rõõmus olla, et korda sai. Loomulikult nii ei juhtunud. Dekaan on puhkusel ja tema asemik, oli tänaseks just lahkunud. Dekanaat tuli mulle vastu - nad võtavad ise autogrammi, ma teen vaid avalduse ning ei pea rohkem tulema.

Mu päeva teeb senimaani ilusaks kui ma mõtlen sellele, et vähemalt selle dokumendiga on jama läbi!

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Kuidas minust vahetusüliõpilane sai

Et kõik ausalt ära rääkida nagu tegi seda Agu Sihvka, tuleb ka minul alustada päris algusest - kuidas sai minust vahetusüliõpilane? Vastus: Spontaanselt ja tänu suurele õnnele.

Kõik sai tegelikult alguse sellest (siis ma seda muidugi veel ei teadnud), kui minu postkasti potsatas kiri, mis pakkus võimalust kandideerida stipendiumile ja minna Austraaliasse õppima. Panin silmad kinni ja kujutasin ette Austraaliat koos oma vombadite ja koaaladega - seal õpiks küll. Kodus täiesti juhusliku vestluse ajal käisin naljatades välja idee - tahan välismaale õppima. Sellest lausest edasi mu idee ei arenenud...

.. kuni saatusliku pühapäevani kui minu käest küsiti: "Mis su ideest sai?". Pärast pisikest selgitustööd hakkas mulle meenuma oma naljaviluks välja käidud mõte. Seejärel süttis pea kohal pisike lambike ning kuulsin häält oma peas "Aga miks mitte?". Just, miks mitte. Võtsin lahti vajalikud leheküljed, avastades vaid, et kandideerimise tähtaeg on möödas. Probleem 1. Mänguri hing minus tõstis pead ja käskis riskida - kirjutasin ja küsisin, kas ma saaks veel kandideerida. Järgmise päeva hommikul oli vastus olemas - jah, kui toon selle päeva jooksul enne kella viit dokumendid. Probleem 1 lahendatud. Dokumendid, mida mul ei eksisteerinud. Probleem 2. Probleem 3 - kas võin dokumendid hiljem tuua kui esmaspäeval leidis samuti lahenduse paari kirjaga. Sain ajapikendust teisipäevani. Tundus, et minu ainsaks probleemiks jäi hankida järgmiseks päevaks vajalikud dokumendid.
1) keeletõend - suutsin saada eksami aja järgmiseks päevaks. Minuga koos oli eksamil veel üks neiu, kellega arutasime eksami tegemiste põhjuste üle. Mainisin, kui kiire mul asjaga on. Eksamil ütles tädi, et tulemuse saab järgmine päev (probleem 4), kuna direktor, kelle allkiri on vajalik, ei ole hetkel majas. Ning avastas, et üks kahest paberist, kuhu kantakse tulemus, on allkirjastatud. (probleem 4 lahendatud) Neiu, kellega koos olime ütles kiiremini kui mina, et selle võiks anda mulle, kuna mul on kiire. Sain tulemuse kätte samal päeval!
2) õppetulemuste kinnitust - ülikooli koduleht soovitas varuda selle saamiseks aega kaks kuni kolm päeva (probleem 5). Jalutasin dekanaati ning sain paberi koheselt oma sõrmede vahele. (Probleem 5 lahendatud)
3) motivatsioonikiri - riigid, kuhu tahad minna koos põhjendusega. Valida sai nimekirjast ainult neid riike, kellel on õpe keeles, mida tudeng oskab. Et teada saada, kas inglise keelne õpe on olemas, tuli kirjutada. Ja siis oodata... Poola kooliga pidasime pikalt veel samal õhtul kirjavahetust. Ainus, kelle kirja ma ei saanud - Belgia. Austria pakkus saksa keelset õpet ja seega oli nimekirjast võtta veel ainult Soome. Kirjutasin motivatsioonikirja valmis. Tahan Poola. Või Soome.

Viisin oma dokumendid ära. Probleem 2 lahendatud. Tund pärast koju jõudmist sain kirja Belgiast, kes ütlesid, et võtaksid mu suurima rõõmuga vastu. Dokumendid olid esitatud. Aga Belgia ütles jah. Probleem 6. Mul oli siiani vedanud ning otsustasin riskida - kirjutasin uue motivatsioonikirja ja läksin oma paberiga järgmisel päeval uuesti kohale. Selgitasin. Minu esialgne motivatsioonikiri asendati uuega ning sellega sai lahendatud probleem 6.

Ootasin. Ja siis see tuli - kiri, et mina olen see õnnelik, kes läheb Belgiasse õppima!

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS