Vallutamas Belgiat

Kuna ma nüüd olen kodus ja kirja on saanud suurem osa, mis plaanitud oli... siis see on viimane sissekanne. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ning toetasid. Piltide ja minu nägemiseks on vaja külla tulla. Ning kui piisav aeg ette teatada, võin Brüsseli vahvleid selleks korraks küpsetada. =)

Igatahes, siia rohkem sissekandeid ei tule ja kolin tagasi oma vana armsa blogi juurde. :)

Esimesed päevad Eestis olid imelikud. Tänaval oli liigset müra küll liiga palju, sest Belgias blokeerisin tänaval hollandikeelse tausta ära. Siin aga on esimeseks reaktsiooniks iga eesti keelse lause peale reageerida. Lumi ja jää tundusid midagi võõrast ning libeduse tõttu kõndisin nagu part - käed laiali aetud ja pärast iga püsti jäänud sammu tõsiselt rõõmustades. Tänaval liikus harukordselt vähe inimesi ning bussijuht vaatas mind pika pilguga, kui ma talle "Dankjewel" (aitäh, hollandi k.) ütlesin. Ning enamus said mu kadunud keeleoskust naerda.

Esmaspäeval tulime Inglismaalt tagasi ning teisipäeva õhtuks oli ostetud pilet, et tulla tagasi koju, jäädavalt. Sisemised emotsioonid tahtsid lõhki rebida - tahtsin jääda ja lahkuda. Istusin õnnetult oma pakkimiskaose keskel ning olin veendunud, et ei suuda kõike nagunii kohvrisse ajada. Kõik oli kuidagi.. valesti. Isegi Anna ei olnud ukse taga nii sagedane külaline kui tavaliselt.

Tegin toale suurpuhastuse, astusin uksest välja ja keerasin selle lukku. Seejärel tegin ukse lahti ja läksin tagasi tuppa. Hoopis teistsugune tunne, kui esimest korda sinna minnes. Lõpuks vedasin oma asjad Anna tuppa, keerasin ukse luku ja viisin võtmed kooli. Sealt tagasi tulles võtsime Annaga mu asjad ning roomasime rongijaama. Me ei ole kunagi koos olles nii pikalt vait olnud. Kui rong tuli, vahetasime viimased sõnad, mõlemal silmad läikimas ja.. läinud ma olingi.

Teades, kui suur Brüsseli lennujaam on, olin ma täiesti arvestanud sellega, et ma eksin ära ja satun valele lennukile ning lõpetan kuskil asustamata saarel. Vaatasin pikalt seda tabelit, mis mulle kasulikku infot pidi andma ning lõpuks otsustasin ühe noormehe käest nõu küsida. Selgus, et tema läheb samale lennule ning on sama nõutu. Kahepeale tegime endale aga info selgeks ning.. rohkem mina teda ei näinud.
Umbes 15 minutilise hilinemisega saime lennukisse, ilm oli märg ja kole. Ning kolme minutilise hilinemisega olin Riias. Öösel lennata on jube igav, aknast vahtis vastu suur pimedus ja mälupulga aku suutsin esimese asjana kuskile ära kaotada näppude vahelt. Riias maandudes surusin näo vastu akent ja jõllitasin lund nagu ilmaimet. Kodu poole sõites küsisin ma iga valguskuma peale, kas see on Valga. Riiast seda näha oli väga optimistlik minust.

Kella poole kolmeks maabusin oma voodisse.

Inglismaa on minu unistuste riik olnud kaua kaua, seega öö enne minekut olin ärevil nagu pisike laps sünnipäeva ootuses. Hommikul hüppasin rongile, kus Urmas juba ees ootas. Uhasime Brüsselisse, sõime ühe väga kuiva vahvli ja läksime välismaale.

Inglismaa on meie mõistes ikka korralik välismaa - tuleb passi näidata ja puha. Kontroll vaatas mu passi ja seletas, et "Ohoo... sa oled ikka vääääga kaugel kodust". Uuris, kas ma õpin või töötan jms, kiitis mu inglise keele oskust ja seejärel vahetasime paar lauset Eesti koolisüsteemist. Inglane kiidab minu keeleoskust, egoboost missugune!

Teejoojate riiki minemiseks rongiga tuleb teadupärast vee alt tunneli kaudu sõita. Iga pisimgi tunnel, millest läbi sõitsime tekitas minus rõõmukilkeid. Õige tunneli läbimiseks läks umbes 20 minutit ja siis.. oligi Inglismaa!
Esimese asjana otsisime üles hotelli, mis asus üpriski rongijaama lähedal. Tänaval uhasid mööda punased kahekordses bussid ja kohalikud taksod olid juba ise vaatamisväärsus. Hotelli akna sai avada selle üles lükkamisel nagu kõikides Inglismaalt pärit filmides ja iga moment kui toas olime, istusin ma akna all ja avasin ning sulgesin seda.

Üheks oluliseks Inglismaa sümboliks on punased telefoniputkad. Oma sealoleku ajal suutsime ühe kasutamist isegi näha. Me vähemalt oletame, et kodanik kasutas seda - võibolla olid turistid tegid ka pilti nagu meie.
Esimese päeva veetsime linna põhiliste vaatamisväärsustega tutvudes. Õhtupimeduses jõudsime ka Big Beni juurde, mis alguses nägi natukene pisike välja. (Ehk Eiffeli torni nägemine tekitas suuremaid ootusi?) Sellest hoolimata jättis minu süda seal lööke vahele, sest... selle nägemine kinnistas vaid fakti, et ma olen tõesti Inglismaal.


Selle riigiga on seotud ka kahekordsed punased bussid - double deckers. Loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust sellega mööda linna ringi uhada. Meie esimene ülesanne oli hankida pilet. Piletiautomaadil, mis oli igas peatuses, oli suurelt kirjas, et pilet maksab £2,20 ja kui rohkem raha sisse topid, siis tagasi ei saa midagi. Lugesime siis pennid kokku ja avastasime, et kahepeale kõige väiksem kadu tuleb, kui ostame kaks korraga. Surusime siis kahe pileti raha sisse ja.. mida me ei saanud, oli kaks piletit. Ehk siis.. raha tagasi ei saa ja ühe pileti saab korraga osta. Edaspidi olime targemad. Kuid täpse raha leidmine oli üpris keeruline - korra lausa palusime tänaval inimestel raha vahetada.

Külastasime ka Teadusmuuseumit. Teadupärast on põhimuuseumid Inglismaal tasuta. Teel sinna nägin paari tuvi pargis. Arvasin, et jube tore oleks neile üks küpsis anda. Võtsin küpsise, tegin pudiks, viskasin nende suunas... ja siis lendas eemalt - minu arvates - sadu linnukesi kohale, et saada osa sellest toidupalast. Elu silme eest läbi ei jooksnud, kuid väga turvaliselt ma ka ennast ei tundnud.
Mis Inglismaal veel silma jäi.. neil oli keset kõnniteed kast, kuhu sai soovi korral ära anda oma relvi. Teiselpool tänavat oli koolimaja. Kokkusattumus või plaanitud? Loosung kastil oli iseenesest hea - "Get a life, bin that knife" (Hangi elu, viska nuga ära)

Inglased on sõbralikud ja neil on äge teekultuur. Kuigi poes sellest eriti aru ei saanud - teevalik oli umbes sama suur kui meil kodus. Erinevus oli ehk selles, et teeriiul oli poodi sisse astudes esimene ning valdavalt oli vaid must tee. Pärast Inglismaal käiku teen mina endale iga päev tassi natukene teistsugust teed kui muu päeva jooksul ja naudin. Nö "kella viie tee", mis ei ole veel kordagi kell viis juhtunud.


Inglismaa oli minu jaoks super. Briti aksent (mis minul põlved nõrgaks võttis), teejoomine, kohad, inimesed.. isegi liiklus, mis alguses oli väga valet pidi, muutus lõpuks armsaks. Seal sai selgeks, et ma ei ole sellest riigist põhjuseta unistanud. Ainus, mis minule tuli kergeks pettumuseks oli Buckingham palace - minu kujutluspiltidel oli see midagi erakordset ja unustamatut. Kujutluspilt oli aga natukene vale aastaaja kohta. Suvel oleks ma näinud rohkem selles ilu arvatavasti. Kusjuures, "kuninganna poes" müüdi videosid tema majesteedi käikudest üle kogu maa. Sel ajal kui meie poes viibisime, näidati tema käiku Eestisse.

Kui me lõpuks tagasi Brüsselisse jõudsime ja seal ümber istuma pidime selgus, et meie rong on kadunud. Sattusime rääkima hollandlase ja šotlasega. Esimene heitis nalja nii hollandi keele kui belgia rongiliikluse üle. Eks see oli mõistetav ka - rongijaamas räägiti koguaeg, et "üks rong, mis täna pidi sõitma ja ei ole veel läinud, ei tulegi täna". Täpsemaid andmeid selle kohta ei öeldud. Meie rong saabus umbes tund hiljem hoopis teisel platvormil. Selleks ajaks olime meie oma pisikese seltskonnaga jõudnud hakata jõuluplaane pidama, sest olime veendunud, et sealt me minema ei saagi. See pidi aga Belgia rongidele omapärane olema - totaalne kaos.

Inglismaa kohta on rääkida palju - õelatest piletimasinatest kuni selleni välja, kuidas me hollandlase ja šotlasega plaanisime rongijaamas jõule pidada. Kuid sellest ma räägin lähimate päevade jooksul. Hetkel on minu viimane öö Belgias. Anna tegi mulle hispaaniapärase õhtusöögi ja pärast läksime seltskonnaga välja. Paljudele on see viimane öö Belgias. Pubis oli kõik tore ja lõbus kuni... hüvastijättudeni.

Kõndisime Anna ja Berdiga koos koju, peaaegu vaikides. Kõigil on mõtteis sama - homme lähen mina juba kodu poole. Anna tunnistas, et ei taha, et ma lähen ja tema kurb meeleolu oli üpriski nakkav. Tunded sees kisuvad end ribadeks, osa minust tahab koju pere ja sõprade juurde. Teine osa tahab jääda siia, nende inimeste keskele, kes on jaganud minu rõõmu ja kurbust viimased pool aastat.

Ei oleks kunagi arvanud, et see hüvastijätt nii keeruline saab olema. :(

Täna sai kooliga praktiliselt kõik. Eilne hollandi keele eksam läks enda arvates suurepäraselt. Koolis kuulsin, et mu kõikide eksamite hinded on ülihead ning kätte sain kõik vajalikud paberid. Hinneteleht tuleb esmaspäeval või postiga.

Nonii, vahepeal on palju aega möödunud. Kojutulekuni on vaid loetud päevad. Kuna mu ülikoolil on halb komme kõike nädala kaupa ette teada ja vahepeal isegi vähem, siis nüüd nad ärkasid, et "Oi, te lähete ära ju nädala pärast ja me ei ole veel piisavalt eksameid teinud!". Mis tähendab, et see nädal on natukene hullumaja. Nt üks õppejõud ei saanudki meile eksamit teha, sest ta ei saanud kuskile aega panna.

Eelmise nädala neljapäeval võtsid aga oma seljakoti ning läksin ära Saksamaale. Pisikene linn Lõuna-Saksamaal nimega Offenburg. Ääretult ilus linnake. Minu tuleku tõttu tehti suur õhtusöök; pole "kodust toitu" nii kaua saanud, et see meenutas juba paradiisi. Mõni päev Saksamaal ja mu mõistus hakkas juba selles keeles mõtlema. Ainus jama oli see, et ma ei saanud pooltest oma mõtetest aru... Korraks käisime ära ka Starsbourgis, mille kohta esimene reaktsioon oli - miks siin nii külm on. (Edu mulle Eestis...)
Et tagasi tulles igav ei hakkaks, andis Kölist tulev rong poolel teel alla. St, hobujõust sai tigujõud. Mis omakorda tähendas, et järgmisest rongist ma jäin maha. Ja see rong, mis ma lõpuks võtma pidin jäi ka hiljaks.

Esmaspäeval käisime Europarlamendis. Onu rääkis meile poolteist tundi tarka juttu. Türklased ei mõistnud, miks ikkagi neid ei võeta veel EL'i vastu ja meie püüdsime mitte magama jääda. Õnneks uinutavat osa tema ettekandes oli üllatavalt vähe, enamus sellest oli täitsa põnev.


Teisipäeval oli kool, kus pidime oma maali lõpetama. Õppejõud oli mu maaliideest ja lõpptulemusest vaimustuses. Eestis ei ole kunagi antud kunstiloengutes mulle võimalust end nii vabalt ja loovalt väljendada. Minu loovus sellel alal on meeletult arenenud. Hakka või ajaviiteks joonistama.
Pärast seda pidime hakkama valmistama oma kolmapäevase eksami esitlust. Mina ja türklased. Üks jäi kaks tundi hiljaks.... Kolmapäeval oli eksam koos esitlusega - ei läinud nii nagu soovitud, kuid siiski hästi. Täna on Hollandi keele suuline eksam. Homme on hüvastijätukohtumine ülikoolis. Ja siis ongi kooliga kõik!!