Esmaspäeval tulime Inglismaalt tagasi ning teisipäeva õhtuks oli ostetud pilet, et tulla tagasi koju, jäädavalt. Sisemised emotsioonid tahtsid lõhki rebida - tahtsin jääda ja lahkuda. Istusin õnnetult oma pakkimiskaose keskel ning olin veendunud, et ei suuda kõike nagunii kohvrisse ajada. Kõik oli kuidagi.. valesti. Isegi Anna ei olnud ukse taga nii sagedane külaline kui tavaliselt.
Tegin toale suurpuhastuse, astusin uksest välja ja keerasin selle lukku. Seejärel tegin ukse lahti ja läksin tagasi tuppa. Hoopis teistsugune tunne, kui esimest korda sinna minnes. Lõpuks vedasin oma asjad Anna tuppa, keerasin ukse luku ja viisin võtmed kooli. Sealt tagasi tulles võtsime Annaga mu asjad ning roomasime rongijaama. Me ei ole kunagi koos olles nii pikalt vait olnud. Kui rong tuli, vahetasime viimased sõnad, mõlemal silmad läikimas ja.. läinud ma olingi.
Teades, kui suur Brüsseli lennujaam on, olin ma täiesti arvestanud sellega, et ma eksin ära ja satun valele lennukile ning lõpetan kuskil asustamata saarel. Vaatasin pikalt seda tabelit, mis mulle kasulikku infot pidi andma ning lõpuks otsustasin ühe noormehe käest nõu küsida. Selgus, et tema läheb samale lennule ning on sama nõutu. Kahepeale tegime endale aga info selgeks ning.. rohkem mina teda ei näinud.
Umbes 15 minutilise hilinemisega saime lennukisse, ilm oli märg ja kole. Ning kolme minutilise hilinemisega olin Riias. Öösel lennata on jube igav, aknast vahtis vastu suur pimedus ja mälupulga aku suutsin esimese asjana kuskile ära kaotada näppude vahelt. Riias maandudes surusin näo vastu akent ja jõllitasin lund nagu ilmaimet. Kodu poole sõites küsisin ma iga valguskuma peale, kas see on Valga. Riiast seda näha oli väga optimistlik minust.
Kella poole kolmeks maabusin oma voodisse.
Tegin toale suurpuhastuse, astusin uksest välja ja keerasin selle lukku. Seejärel tegin ukse lahti ja läksin tagasi tuppa. Hoopis teistsugune tunne, kui esimest korda sinna minnes. Lõpuks vedasin oma asjad Anna tuppa, keerasin ukse luku ja viisin võtmed kooli. Sealt tagasi tulles võtsime Annaga mu asjad ning roomasime rongijaama. Me ei ole kunagi koos olles nii pikalt vait olnud. Kui rong tuli, vahetasime viimased sõnad, mõlemal silmad läikimas ja.. läinud ma olingi.Teades, kui suur Brüsseli lennujaam on, olin ma täiesti arvestanud sellega, et ma eksin ära ja satun valele lennukile ning lõpetan kuskil asustamata saarel. Vaatasin pikalt seda tabelit, mis mulle kasulikku infot pidi andma ning lõpuks otsustasin ühe noormehe käest nõu küsida. Selgus, et tema läheb samale lennule ning on sama nõutu. Kahepeale tegime endale aga info selgeks ning.. rohkem mina teda ei näinud.
Umbes 15 minutilise hilinemisega saime lennukisse, ilm oli märg ja kole. Ning kolme minutilise hilinemisega olin Riias. Öösel lennata on jube igav, aknast vahtis vastu suur pimedus ja mälupulga aku suutsin esimese asjana kuskile ära kaotada näppude vahelt. Riias maandudes surusin näo vastu akent ja jõllitasin lund nagu ilmaimet. Kodu poole sõites küsisin ma iga valguskuma peale, kas see on Valga. Riiast seda näha oli väga optimistlik minust.
Kella poole kolmeks maabusin oma voodisse.
0 comments:
Post a Comment