Inglismaa!

Inglismaa on minu unistuste riik olnud kaua kaua, seega öö enne minekut olin ärevil nagu pisike laps sünnipäeva ootuses. Hommikul hüppasin rongile, kus Urmas juba ees ootas. Uhasime Brüsselisse, sõime ühe väga kuiva vahvli ja läksime välismaale.

Inglismaa on meie mõistes ikka korralik välismaa - tuleb passi näidata ja puha. Kontroll vaatas mu passi ja seletas, et "Ohoo... sa oled ikka vääääga kaugel kodust". Uuris, kas ma õpin või töötan jms, kiitis mu inglise keele oskust ja seejärel vahetasime paar lauset Eesti koolisüsteemist. Inglane kiidab minu keeleoskust, egoboost missugune!

Teejoojate riiki minemiseks rongiga tuleb teadupärast vee alt tunneli kaudu sõita. Iga pisimgi tunnel, millest läbi sõitsime tekitas minus rõõmukilkeid. Õige tunneli läbimiseks läks umbes 20 minutit ja siis.. oligi Inglismaa!
Esimese asjana otsisime üles hotelli, mis asus üpriski rongijaama lähedal. Tänaval uhasid mööda punased kahekordses bussid ja kohalikud taksod olid juba ise vaatamisväärsus. Hotelli akna sai avada selle üles lükkamisel nagu kõikides Inglismaalt pärit filmides ja iga moment kui toas olime, istusin ma akna all ja avasin ning sulgesin seda.

Üheks oluliseks Inglismaa sümboliks on punased telefoniputkad. Oma sealoleku ajal suutsime ühe kasutamist isegi näha. Me vähemalt oletame, et kodanik kasutas seda - võibolla olid turistid tegid ka pilti nagu meie.
Esimese päeva veetsime linna põhiliste vaatamisväärsustega tutvudes. Õhtupimeduses jõudsime ka Big Beni juurde, mis alguses nägi natukene pisike välja. (Ehk Eiffeli torni nägemine tekitas suuremaid ootusi?) Sellest hoolimata jättis minu süda seal lööke vahele, sest... selle nägemine kinnistas vaid fakti, et ma olen tõesti Inglismaal.


Selle riigiga on seotud ka kahekordsed punased bussid - double deckers. Loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust sellega mööda linna ringi uhada. Meie esimene ülesanne oli hankida pilet. Piletiautomaadil, mis oli igas peatuses, oli suurelt kirjas, et pilet maksab £2,20 ja kui rohkem raha sisse topid, siis tagasi ei saa midagi. Lugesime siis pennid kokku ja avastasime, et kahepeale kõige väiksem kadu tuleb, kui ostame kaks korraga. Surusime siis kahe pileti raha sisse ja.. mida me ei saanud, oli kaks piletit. Ehk siis.. raha tagasi ei saa ja ühe pileti saab korraga osta. Edaspidi olime targemad. Kuid täpse raha leidmine oli üpris keeruline - korra lausa palusime tänaval inimestel raha vahetada.

Külastasime ka Teadusmuuseumit. Teadupärast on põhimuuseumid Inglismaal tasuta. Teel sinna nägin paari tuvi pargis. Arvasin, et jube tore oleks neile üks küpsis anda. Võtsin küpsise, tegin pudiks, viskasin nende suunas... ja siis lendas eemalt - minu arvates - sadu linnukesi kohale, et saada osa sellest toidupalast. Elu silme eest läbi ei jooksnud, kuid väga turvaliselt ma ka ennast ei tundnud.
Mis Inglismaal veel silma jäi.. neil oli keset kõnniteed kast, kuhu sai soovi korral ära anda oma relvi. Teiselpool tänavat oli koolimaja. Kokkusattumus või plaanitud? Loosung kastil oli iseenesest hea - "Get a life, bin that knife" (Hangi elu, viska nuga ära)

Inglased on sõbralikud ja neil on äge teekultuur. Kuigi poes sellest eriti aru ei saanud - teevalik oli umbes sama suur kui meil kodus. Erinevus oli ehk selles, et teeriiul oli poodi sisse astudes esimene ning valdavalt oli vaid must tee. Pärast Inglismaal käiku teen mina endale iga päev tassi natukene teistsugust teed kui muu päeva jooksul ja naudin. Nö "kella viie tee", mis ei ole veel kordagi kell viis juhtunud.


Inglismaa oli minu jaoks super. Briti aksent (mis minul põlved nõrgaks võttis), teejoomine, kohad, inimesed.. isegi liiklus, mis alguses oli väga valet pidi, muutus lõpuks armsaks. Seal sai selgeks, et ma ei ole sellest riigist põhjuseta unistanud. Ainus, mis minule tuli kergeks pettumuseks oli Buckingham palace - minu kujutluspiltidel oli see midagi erakordset ja unustamatut. Kujutluspilt oli aga natukene vale aastaaja kohta. Suvel oleks ma näinud rohkem selles ilu arvatavasti. Kusjuures, "kuninganna poes" müüdi videosid tema majesteedi käikudest üle kogu maa. Sel ajal kui meie poes viibisime, näidati tema käiku Eestisse.

Kui me lõpuks tagasi Brüsselisse jõudsime ja seal ümber istuma pidime selgus, et meie rong on kadunud. Sattusime rääkima hollandlase ja šotlasega. Esimene heitis nalja nii hollandi keele kui belgia rongiliikluse üle. Eks see oli mõistetav ka - rongijaamas räägiti koguaeg, et "üks rong, mis täna pidi sõitma ja ei ole veel läinud, ei tulegi täna". Täpsemaid andmeid selle kohta ei öeldud. Meie rong saabus umbes tund hiljem hoopis teisel platvormil. Selleks ajaks olime meie oma pisikese seltskonnaga jõudnud hakata jõuluplaane pidama, sest olime veendunud, et sealt me minema ei saagi. See pidi aga Belgia rongidele omapärane olema - totaalne kaos.