Esimesed päevad Eestis olid imelikud. Tänaval oli liigset müra küll liiga palju, sest Belgias blokeerisin tänaval hollandikeelse tausta ära. Siin aga on esimeseks reaktsiooniks iga eesti keelse lause peale reageerida. Lumi ja jää tundusid midagi võõrast ning libeduse tõttu kõndisin nagu part - käed laiali aetud ja pärast iga püsti jäänud sammu tõsiselt rõõmustades. Tänaval liikus harukordselt vähe inimesi ning bussijuht vaatas mind pika pilguga, kui ma talle "Dankjewel" (aitäh, hollandi k.) ütlesin. Ning enamus said mu kadunud keeleoskust naerda.
Nüüdseks olen harjunud. Leiva nägemine ei vii mind pöördesse ja kaltsiumivajadus organismis on ka rahuldatud. Inglise keelsed väljendid satuvad lausetesse siiski ehk liiga sageli. Kuid nüüd suudan neid juba ise märgata.
Aga.. külm on. Õnneks on teistel eestlastel ka, seega see ei tulene minu eemalolekust. Tuult ei oleks, naudiks täiel rinnal. Kõnniks krudiseval lumel ja oleks õnnelik. Kui tuul on.. tahaks teetassiga teki alla pugeda ja kevade saabumist oodata.
------------------
Mäletate, ma kardsin, et saan jubeda toakaaslase? Sain tünga sellega - ma elan üksi.. Hetkel tundub, et see on veel hullem.
0 comments:
Post a Comment