Vallutamas Belgiat

Esmaspäeval, pärast seda kui Hollandist tagasi olime, uurisime välja, mis siis sõtse mulle tõi - hunnik komme, et teistele jagada; suure pätsi leiba; söödavat juustu ja jõulutoitu! See viimane tähendab siis verivorste ja kapsast. Kuna Giuseppe pidi mulle laenama head Itaalia muusikat, siis tuli ta külla ja korraldasime varajased jõulud. Sõime kartulit koos kastme, hea leiva ja verivorstidega.

Ta on kõigist Erasmuse sõpradest ainus, kes on huvitatud talvel Eestisse tulemisest, siis ma väga üllatunud ei olnudki, kui ta sõi ja kiitis. Tallinna kommide peale läksid noormehel aga silmad särama ja kui ma veel Eesti mündi ka andsin, siis oli ta valmis rõõmust kokku kukkuma. Ütles, et nüüd on veel suurem soov Eestisse tulla. Igati edukast õhtusöök!

Homme liigume aga Eurotripi kolmanda osa juurde - Prantsusmaa. Seega ilusaid jõule ja vapustavat uut aastat kõigile!

Ei ole kuskile kadunud, täitsa alles. Lihtsalt väga internetivaba ja hõivatud. Nimelt, eelmisel neljapäeval pakkisin oma seljakoti kokku ja sõitsin ära Hollandisse, et olla nädala lõpuni seal. Holland on riik, millesse mina armusin - kõik need tuulikud ja tulbid, kanalid ja jalgrattad. Minu sealoleku ajaks tuli maha ka lumi, mis tähendas loomulikult täielikku kaost - kes oleks osanud arvata, et 4cm lund kaotab ühistranspordi võimaluse tundideks ning takso tellimine kojusaamise protsessi eriti ei kiirenda. Nii me siis seal olimegi - varbad märjad ja lumevangis. Kraapisime bussijaamas peatuse silti lume alt välja, et teada, kus me üldse oleme. Pärast tunniajalist ootamist tuli takso ka, juht oli sõbralik kuid pärast meie lauset "Lund ju ei olegi!" ta eriti jutualdis enam ei olnud...

Tulbimaal külastasime erinevaid linnu ja vaatasime maailma suuruselt teise sadama üle. Võimas küll kui sõita 30km ja ainus, mis sa tee ääres näed on sadam. Väga võimas vaatepilt.

Külastasime reedel Ghenti ja otsustasime pärast õppejõu pilgu alt pääsemist, et lähme mängime turiste ja tekitame suveniire. Kaugele me plaaniga ei jõudnud, sest tähelepanu pälvis pisike pood, mille aknal oli hunnik erinevaid münte ja marke. Läksime sisse ja meie suureks üllatuseks müüdi seal ka postkaarte, seega hakkasime aga valima. Järsku tormas Ahmet minu juurde ja hüppas üles alla, ise vaimustuses oma leiust. Nähes lippu läksid ka minu silmad särama, kuid seejärel ei olnud ma päris kindel, millega tegu on. Oh mind rumalat, need olid ju meie euromündid!

Kui ma Belgiasse kolisin oli Eesti siinsete jaoks imelik maa kuskil kahtlaselt külmas paigas, kus inimesed verd söövad. Paar kuud nägin vaeva ja nüüd kuulen lauseid „Oh, nii ilus riik!“, „Mina kolin küll sinna!“. Siiski pean mainima, et senimaani on ainult üks inimene lubanud mulle talvel külla tulla ja seda pärast pikk arutelu endaga, kas ta suusakostüüm peab vastu -20 või -30C. Ilm on ikka veel tegur, millest nad üle ei saa. Kui ma ütlesin, et see on ju põnev kogemus sellist külma näha öeldi mulle otse, et „On kogemus jah, aga mitte kogemus mida ma omada tahan.“

Miks siis Eesti ilus on?
• Me saame internetis hääletada. Kui nii saaks, siis muud ei teekski kui istuks kodus ja hääletaks koguaeg.
• Me oleme pisike riik. Ei vaja 12 tundi, et sõita ühest riigi otsast teise.
• Me ei ole usklikud. Hiljuti lugesin, kuidas tehakse sarja „Weird World“ kus üks osa pühendatakse Eestile, sest meil on nii vähe religiooseid inimesi.
• Meie koolisüsteem nõuab inglise keelt kolmes osas: kuulmine, kirjutamine ja rääkimine
• Meil on imeline (ja naljakas) keel. „Iseenesestmõistevalt“, „jõeääre õueaiamaa“, „asjaajaja“, „jüriöö ülestõus“. (Nad arvasid, et ei iial enam arva nad, et Islandi vulkaani nime hääldamine on keeruline)
• Meil on päkapikud!! Nagu mulle öeldi, on need kõige lahedamad tegelased üldse.

Kurtsin eelmine nädalavahetus, et igav on. Sain mitu ettepanekut ja kõik need läksid ka käiku. Üheks oli minna uisutama. Saime Bertiga (Belgia) kokku ja sõitsime bussiga teise linna, kuhu tähistati jõululaata. Ilm oli nii jube, et külma taluva eestlasena värisesin ma nagu haavaleht tormis. Vaatasime ära ilutulestiku ja otsustasime, et enne jääle minekut on meil vaja saada sooja. Nimelt, lumetuisk oli selline, et üldjuhul "vaatasime" tulevärki kas silmad kinni või seljaga. Istusime seltskonnaga siis pubis ja jõime teed. Ma olen juba täitsa harjunud, et siin antakse teega küpsis kaasa. Seekord anti kaks küpsist ja sokolaad.

Viimaseks oli Hispaania õppejõu töötuba. Hoidsime kõik pikast nöörist kinni ja seisime pimeduses. Seejärel liikusime ruumi, mille keskel oli suur valge lina, kuhu prožktoriga lasti erinevaid taustu. Moodustasime ümber selle ringi ja hakkasime niimoodi ringiratast liikuma, mis tähendas, et ühed tegid varjuteatrit ja teised nägid seda teiselt poolt. Liikuma pidi vastavalt muusikale, mis varieerus seinast seina – kurvad armastuslaulud kuni õudusfilmide algusmuusika. Ääretult põnev ja midagi täiesti omamoodi.

Päev lõppes sellega, et iga töötoa viimane seltskond pidi esinema kaks minutit või rääkima, mida nad tegid. Kuigi oli öeldud, et enne mõelge välja, mida teete, läksime meie lavale ja olime spontaansed, laulsime Hakuna matata (sest selle laulu järgi olime liikunud) ja hüppasime ringi nagu teised näeksid ainult varje. Saime suurima aplausi.

Mõtteid ja ideid enda tulevaseks tööks sai meeletult palju igatahes. Peaks Tartu Ülikoolile ka ettepaneku tegema, et võiks midagi sellist organiseerida.

Ühe aine raames käime vaatluspraktikal erinevats koolides ja lasteaedades. Laias laastus on põhimõte sama nagu Eestis - läheme kohale, vaatame ja paneme asju kirja. Kui aga detailidesse laskuda, siis on erinevusi oh kui palju. Näiteks:

1) Tartus oli ülikoolil kindlad lasteaiad, kuhu õpilasi saadetakse. Siin peab õpetaja end ogaraks otsima. Enamus kohad üliõpilasi näha ei taha. Seega kogu siin oldud aja jooksul oleme käinud kahes kohas.
2) Tartus oli meil sada paberit, mida täita; nimekirjad sellest, mida jälgida; juhised, kuidas seda teha. Siin visati meid kahe paberiga lasteaeda ja kästi pool tundi vaadelda. Jagasin siis enda tarkust Türgi neiudele, kuidas vaatlus läbi viia (kirjutad ainult, mida näed, mitte mida arvad jne). Kuna õppejõud teab, et minul on see asi rohkem käpas kui teistel (loe: olen teinud, teised ei ole) saan sageli vaatlusel õpetajat mängida ja teisi juhendada.
3) Tartus oli tähelepanu vaja osutada kõigele - õpetaja sõnakasutusele ja suhtumisele, laste omavahelisele läbisaamisele, mööbli paigutusele, ruumi dekoratsioonidele. Siin peame tegema 5 minutit lapsevaatlust ning ülejäänud on üpris meie enda vaba looming.
4) Tartus peame praktika lõpuks esitama praktikapäeviku. Siin piisab sellest, kui pärast paberile paar kriipsu tõmbame ja loengusse kohale läheme.

Neljapäeval külastasime Brüsselis lasteaed-aelgkooli, kuna Antwerpist õppejõud rohkem koole meie jaoks ei leidnud. Maja oli üpris uus kuid külm nagu Alaska. Mind kohutavalt häiris, kuidas vahetusjalanõude olemasolu ei tunnistatud. Nii õpetaja kui õpilased tuiskasid ringi samade papudega, millega hommikul oli tuldud. Samas oli palju, mis mulle meeldis - algkoolis pärast kirjutamist venitusharjutused, paberi asemel tähtede harjutamine kilele kirjutades. Omapärane oli see, et kooli jaoks oli oluline vanemate haridus. Kui vanematel kõrgkooli paberit ette näidata ei olnud siis pühendati lastele rohkem aega koolis. Selleks oli eraldi õpetaja, kes nendega pikapäevarühma tegi ja lisatunde andis. Nimelt usuti, et kui vanematel puudub kõrgharidus siis kodus ei pakuta neile piisavalt motiveeritud keskkonda ja see töö jääb kanda koolil.

Kui rääkida aga üldiselt Brüsseli koolidest, siis nagu me teame jaguneb Belgia kahe keele vahel. Põhjaosa on hollandi keel ja lõuna prantsuse. (Ja tegelikult on osa ka saksa keelne) Brussel kui pealinn peaks olema kakskeelne. Hollandikeelne haridus olevat aga parem ja seega tahavad kõik, et nende võsukesed õpiksid hollandikeelses koolis. Mis tekitab olukorra, kus paljud lapsed ei õpi mitte oma emakeeles vaid tulevad kooli nii, et nad ei oska sõnagi keelt, millest neid õpetama hakatakse.

Kui teil kunagi tekib võimalus vaadata jalgpalli koos hispaanlastega, haarake härjal sarvist ning ärge jätke võimalust kasutama. Esmaspäeva õhtul kostus koridorist minu nime karjumist ja asja uurides selgus, et hispaanlased lähevad vaatama FC Barcelona ja Real Madridi kohtumist ning kutsusid mind kaasa. Läksin.

Aga mäng ise. Pubi oli rahvast puupüsti täis ja enamus nendest olid hispaanlased. Kuna minu tutvusringkond oli pärit Barcelonast, ei ole keeruline arvata, kellele meie pöialt hoidsime. Et mina end rohkem gruppi kuuluvana tunneks õpetati mulle Barcelona toetuslaule ning pärast pisikest harjutamist sain lausa kõrvalolevate võõraste hispaanlaste käest kiita. (Nüüd nad enam võõrad ei ole loomulikult).


Keset mängumöllu arvasin, et hakkan hulluks minema - kuulsin enda arvates eesti keelt. Keerasin kiirelt ümber ja minu selja tagant kõndis parasjagu mööda kaks vanemas eas meesterahvast. Kuna hispaanlaste "räägime kõigiga ja kõikjal" mentaliteet hakkab mulle külge jääma ja ma kindel ei olnud, kas neid kuulsin küsisin eesti keeles kas nad on eestlased. Üks vaatas mulle šokis näoga otsa ja ütles, et ei ole. Teine nii hämmingus ei olnud ja lausu et muidugi on. Vahetasime vaid paar lauset (kes miks siin on) ja kadunud nad olidki. Eestlastele ei ole tüüpiline võõrastega niisama rääkida.

Kes kursis ei ole, siis Bareclona võitis 5-0. Emotsioonid ja tunded, kaasaelamine rõõmus ja kurbuses oma meeskonnale on eestlastega võrreldes ikka täiesti erinev. Ma ei ütle, et me tuimad oleme, aga selliste emotsioonide saamiseks peaksid absoluutselt kõik Eesti suusatajad Olümpial medalile tulema. Hüppasime üles alla nagu maailmas ei oleks mitte millegi muud tähtsust kui see, et me võitsime.
Tagasi tulles oli ikka veel lumesadu ja meie - olles üliheas tujus - uisutasime veel võimsamalt. Hispaanlastele on lumi midagi ebatavalist seega otsustasime, et aeg on pilte teha. Poseerisime hüpates ja ühel jalal seistes ja igas muus asendis. Tahtsime Annaga koos üht mälestuspilti sellest toredast õhtust (lumi + Barcelona võit kõlab ju nagu Eesti ja Hispaania sõprus) ning võtsime mõlemad sisse asendi, mida kaua hoida võimalik libedal teel ei ole. Poseerimine lõppes sellega, et me kukkusime naerdes keset tänavat. (Arnaud oli selleks ajaks meie seltskonnast kahjuks lahkunud). Lähedal olevas bussipeatuses vaatasid inimesed meid pikkade pilkudega ning kes ei vaatand aplodeeris ja tuli juttu ajama. Soovisid ka meiega pilti ning lõpuks - pärast lumesõda ja veel uisutamist, jõudsime läbimärjana koju.