Belgia köök

Kurtsin eelmine nädalavahetus, et igav on. Sain mitu ettepanekut ja kõik need läksid ka käiku. Üheks oli minna uisutama. Saime Bertiga (Belgia) kokku ja sõitsime bussiga teise linna, kuhu tähistati jõululaata. Ilm oli nii jube, et külma taluva eestlasena värisesin ma nagu haavaleht tormis. Vaatasime ära ilutulestiku ja otsustasime, et enne jääle minekut on meil vaja saada sooja. Nimelt, lumetuisk oli selline, et üldjuhul "vaatasime" tulevärki kas silmad kinni või seljaga. Istusime seltskonnaga siis pubis ja jõime teed. Ma olen juba täitsa harjunud, et siin antakse teega küpsis kaasa. Seekord anti kaks küpsist ja sokolaad.

Pärast otsustasime aga, et nüüd on kõht tühi ja läksime teise pubisse, kust saaks odavamalt süüa. Nii kui ma menüü kätte sain, öeldi mulle, et ma pean midagi väga belgialikku sööma. Ma ei protestinud. Tellisin midagi, mis sisaldas endas.. friikartuleid (siin muud ei tunnistata), salatit mis meenutas nagu see oleks tehtud teelehtedest ning.. ahjus küpsetatud saiatoru, mis oli kana ja frikadellikastet täis topitud. Sain ära proovida ka lambaliha... asja. Üpris hea. Mis minu jaoks aga eriti põnev oli – ma sain ära proovida witloofi. See on Belgia iseloomulik aedvili, mida lapsed süüa ei taha. Maitses nagu keedukapsas.

Pärast seda oli kell aga nii palju, et hakkasime tagasi liikuma. Bussini oli umbes 10 minutit aega, seega otsustasime Berti, Micheli ja Tomiga maha pidada ühe korraliku lumesõja. Bussi ei tulnudki, kuna... Belgias sadas lund. Belgia on selles mõttes väga omapärane riik – vabalt saab hakkama ilma valitsuseta aga lumesadu toob täieliku kaose.

Edit: Loomulikult on need poisid need, kes on Üllar Jörbergi laulust „Kutse tantsule“ vaimustatud. Nad laulsid seda õhtu otsa seega nüüd tean isegi mina neid sõnu.