Hispaanlased ja jalgpall

Kui teil kunagi tekib võimalus vaadata jalgpalli koos hispaanlastega, haarake härjal sarvist ning ärge jätke võimalust kasutama. Esmaspäeva õhtul kostus koridorist minu nime karjumist ja asja uurides selgus, et hispaanlased lähevad vaatama FC Barcelona ja Real Madridi kohtumist ning kutsusid mind kaasa. Läksin.

Aga mäng ise. Pubi oli rahvast puupüsti täis ja enamus nendest olid hispaanlased. Kuna minu tutvusringkond oli pärit Barcelonast, ei ole keeruline arvata, kellele meie pöialt hoidsime. Et mina end rohkem gruppi kuuluvana tunneks õpetati mulle Barcelona toetuslaule ning pärast pisikest harjutamist sain lausa kõrvalolevate võõraste hispaanlaste käest kiita. (Nüüd nad enam võõrad ei ole loomulikult).


Keset mängumöllu arvasin, et hakkan hulluks minema - kuulsin enda arvates eesti keelt. Keerasin kiirelt ümber ja minu selja tagant kõndis parasjagu mööda kaks vanemas eas meesterahvast. Kuna hispaanlaste "räägime kõigiga ja kõikjal" mentaliteet hakkab mulle külge jääma ja ma kindel ei olnud, kas neid kuulsin küsisin eesti keeles kas nad on eestlased. Üks vaatas mulle šokis näoga otsa ja ütles, et ei ole. Teine nii hämmingus ei olnud ja lausu et muidugi on. Vahetasime vaid paar lauset (kes miks siin on) ja kadunud nad olidki. Eestlastele ei ole tüüpiline võõrastega niisama rääkida.

Kes kursis ei ole, siis Bareclona võitis 5-0. Emotsioonid ja tunded, kaasaelamine rõõmus ja kurbuses oma meeskonnale on eestlastega võrreldes ikka täiesti erinev. Ma ei ütle, et me tuimad oleme, aga selliste emotsioonide saamiseks peaksid absoluutselt kõik Eesti suusatajad Olümpial medalile tulema. Hüppasime üles alla nagu maailmas ei oleks mitte millegi muud tähtsust kui see, et me võitsime.
Tagasi tulles oli ikka veel lumesadu ja meie - olles üliheas tujus - uisutasime veel võimsamalt. Hispaanlastele on lumi midagi ebatavalist seega otsustasime, et aeg on pilte teha. Poseerisime hüpates ja ühel jalal seistes ja igas muus asendis. Tahtsime Annaga koos üht mälestuspilti sellest toredast õhtust (lumi + Barcelona võit kõlab ju nagu Eesti ja Hispaania sõprus) ning võtsime mõlemad sisse asendi, mida kaua hoida võimalik libedal teel ei ole. Poseerimine lõppes sellega, et me kukkusime naerdes keset tänavat. (Arnaud oli selleks ajaks meie seltskonnast kahjuks lahkunud). Lähedal olevas bussipeatuses vaatasid inimesed meid pikkade pilkudega ning kes ei vaatand aplodeeris ja tuli juttu ajama. Soovisid ka meiega pilti ning lõpuks - pärast lumesõda ja veel uisutamist, jõudsime läbimärjana koju.