Ühe aine raames käime vaatluspraktikal erinevats koolides ja lasteaedades. Laias laastus on põhimõte sama nagu Eestis - läheme kohale, vaatame ja paneme asju kirja. Kui aga detailidesse laskuda, siis on erinevusi oh kui palju. Näiteks:
1) Tartus oli ülikoolil kindlad lasteaiad, kuhu õpilasi saadetakse. Siin peab õpetaja end ogaraks otsima. Enamus kohad üliõpilasi näha ei taha. Seega kogu siin oldud aja jooksul oleme käinud kahes kohas.
2) Tartus oli meil sada paberit, mida täita; nimekirjad sellest, mida jälgida; juhised, kuidas seda teha. Siin visati meid kahe paberiga lasteaeda ja kästi pool tundi vaadelda. Jagasin siis enda tarkust Türgi neiudele, kuidas vaatlus läbi viia (kirjutad ainult, mida näed, mitte mida arvad jne). Kuna õppejõud teab, et minul on see asi rohkem käpas kui teistel (loe: olen teinud, teised ei ole) saan sageli vaatlusel õpetajat mängida ja teisi juhendada.
3) Tartus oli tähelepanu vaja osutada kõigele - õpetaja sõnakasutusele ja suhtumisele, laste omavahelisele läbisaamisele, mööbli paigutusele, ruumi dekoratsioonidele. Siin peame tegema 5 minutit lapsevaatlust ning ülejäänud on üpris meie enda vaba looming.
4) Tartus peame praktika lõpuks esitama praktikapäeviku. Siin piisab sellest, kui pärast paberile paar kriipsu tõmbame ja loengusse kohale läheme.
Neljapäeval külastasime Brüsselis lasteaed-aelgkooli, kuna Antwerpist õppejõud rohkem koole meie jaoks ei leidnud. Maja oli üpris uus kuid külm nagu Alaska. Mind kohutavalt häiris, kuidas vahetusjalanõude olemasolu ei tunnistatud. Nii õpetaja kui õpilased tuiskasid ringi samade papudega, millega hommikul oli tuldud. Samas oli palju, mis mulle meeldis - algkoolis pärast kirjutamist venitusharjutused, paberi asemel tähtede harjutamine kilele kirjutades. Omapärane oli see, et kooli jaoks oli oluline vanemate haridus. Kui vanematel kõrgkooli paberit ette näidata ei olnud siis pühendati lastele rohkem aega koolis. Selleks oli eraldi õpetaja, kes nendega pikapäevarühma tegi ja lisatunde andis. Nimelt usuti, et kui vanematel puudub kõrgharidus siis kodus ei pakuta neile piisavalt motiveeritud keskkonda ja see töö jääb kanda koolil.
Kui rääkida aga üldiselt Brüsseli koolidest, siis nagu me teame jaguneb Belgia kahe keele vahel. Põhjaosa on hollandi keel ja lõuna prantsuse. (Ja tegelikult on osa ka saksa keelne) Brussel kui pealinn peaks olema kakskeelne. Hollandikeelne haridus olevat aga parem ja seega tahavad kõik, et nende võsukesed õpiksid hollandikeelses koolis. Mis tekitab olukorra, kus paljud lapsed ei õpi mitte oma emakeeles vaid tulevad kooli nii, et nad ei oska sõnagi keelt, millest neid õpetama hakatakse.
0 comments:
Post a Comment