Vallutamas Belgiat

Mõnes linnaosas hakkas sügis, mõnes veel mitte

Normaalseid puid siin linnas on harva

Miks mitte kasvatada puud ukse kõrval seinast?

Kaktused kasvavad vabalt aknalaual
Sääsed ilmusid kaks nädalat tagasi. Iga õhtu kell 10 hakkasid ringi lendama toas ja mind sööma. Hea, et külmemaks läks* - nende söömistempo juures oleks mul varsti vereülekannet vaja läinud. Kohalikud sääsed jätavad järgi punnid, mis sügelevad umbes nädala. Sügelevad nii, et millelegi muule enam mõelda ei suuda.
*nüüd on neid vaid kuni kolm toas korraga
Tutvustan - Albert! Ei ole tegelane, keda öösel kell kolm näha soovid. Hetkel on kadunud (jälle).

Lillejõud!

Mood tuleb alati tiiruga tagasi.

Redeliauto.

Mõni auto on seest sama lahe kui väljast.
Üks ilusamaid, mida näinud olen

Kui auto jaoks raha ei ole sõida.. kaelkirjakuga!

Nagu varem korduvalt mainitud, on minu põhilised sõbrad teisest ülikoolist (mitte, et ma enda kooli inimesi ei salliks. Lihtsalt.. kool ei ole ikka veel õieti alanud). Nende koolimaja näeb peaaegu välja nagu Potteril. (Ja sealne raamatukogu on nagu paradiis...) Nad juba arutasid, et peaks keebi ja luuaga kooli minema. Lisaks võimsamale hoonele on neil ka võimalus spordisaali kasutada kui tuju tekib. Nii käisimegi laupäeval ergutustüdrukuid mängimas poiste jalgpallimängu taustal. Kaotasime haledalt.

Paar päeva tagasi võtsime aga osa üritusest nimega Pubcrawl, mis suures plaanis tähendas.. erinevate pubidega tutvumist. Esimene pubi, kus toimus ka kokkusaamine oli tore - ruumi nii hingata kui liikuda. Siiski, rahvas oli üpriski palju. Olles tutvunud esimese kohaga, suundus kogu seltskond korraldajate järel järgmisesse paika. Järgmine oli.. väike. Nii väike, et me isegi ei hakanud proovima sisse saada vaid ajasime tunnikese (igas pubis oldi tund) hoone ees juttu ja tekitasime uusi sõpru. Kuna mina suutsin enda seltskonna ära kaotada juba liikudes teise kohta, olin eriti aldis uusi tuttavaid saama.

Seekord on pealkiri ilma jutumärkideta, kuna nüüd sain lausa loengus olla. Enne kooli oli vaja poest läbi käia (küünlaid hankida, siin sulgetakse poed vara) ning allkiri anda, seega varusin minekuks aega. Poolel teel meenus, et siinne seltskond on akadeemilisest 15’nest kuulnud sama palju kui mustast leivast seega.. küünlaid ei ole mul jätkuvalt.

Koolis komistasin otsa kahele hispaania tudengile; leppisime kokku, et nad ootavad kui ma kaks minutit allkirja annan, sest koos leiame paremini klassi üles. Tagasi tulles olid nad kadunud (+ jäid loengusse hiljaks). Leidsin ruumi üles ning ehmatasin ühe neiu korralikult ära, kui küsisin, kas ta ootab ka inglise keele loengut. Kohalikud on meeletult tagasihoidlikud. Varsti märkasid mind Türgi neiud, kellega koos esmaspäeval olime, seega sain kindlust, et vähemalt koht on õige.

Loeng algas õppejõu lausega: „Selle loengu läbimiseks on vajalik jälgida salasõna. Salasõna on S W A M P.“ Järgnes koodi lahtikodeerimine.
S ehk stamina – visadus, sitkus (pidavat olema naistel rohkem kui meestel)
W ehk work – töökus (või ka Wily ehk õppejõu nimi)
A ehk action – pidevalt peab tegelema ja aktiivne olema
M ehk motivation – motivatsioon. Meie pakkusime ka „miracle“ ehk ime. Õppejõud arvas, et nii hulluks asi ei lähe.
P ehk planning – planeerimine. Ilma selleta „you will drown in Swamp“ („upume sohu“)

Meil ei olnud aga jätkuvalt päris selget ettekujutust, mis loeng see üldse on. Tõde selgus pärast õppejõu küsimust „Te olete kõik inglise keele õpetajad, eks?“ Meie protestihääl jäi talle kuulmatuks. Loeng on mõeldud neile, kes hakkavad tulevikus õpetama inglise keelt ehk teisisõnu, ma saan absoluutselt kõike inglise keele kohta teada, mida võimalik. Miks meie seda võtma peame? Et parandada keeleoskust. Läbimise tingimused tekitasid tahtmise pead vastu lauda taguda ning karjudes minema joosta. Mida enam loengu lõpu poole, seda rohkem hakkas mulle olukord meeldima. Õppejõud oskas motiveerida – mina lugesin eile Hemingway elulugu ning ootan põnevusega neid jubedaid ülesandeid, mida ta meile jagama hakkab. Üheks ülesandeks oli välja mõelda, mis võiks olla maailma pealinn. Kuna õppejõule jubedalt meeldis mu nimi ja selle hääldamine (Ta isegi laulis vahepeal „Row row row your boat“) sain pidevalt vastata. Suutsin oma vastusega (Miks üldse on vaja üht konkreetset linna, mis oleks maailma pealinn – miks tõsta üks riik teistest kõrgemale) ägeda diskussiooni tekitada ning selle lõpuks jagas juba üpris mitu inimest minu arvamust.

Pärast loengu lõppu jäin vestlema minu ees istunud Gillies’iga. Tema küsimus üllatas mind: „Kas sa oled äkki venelane?“. Andsin kiire ülevaate Eesti asukohast ning uurisin, miks ta nii arvab. Tal olevat sõber Venemaalt, kes räägib inglise keelt samasuguse aksendiga. Ma proovisin tema riiki ka oletada – pakkusin Uus-Meremaad: natuke surfar, natuke maoori ja teatud valguses natuke aasia-jaapani verd. Tegelikult on põline belglane. Selgeltnägija karjääri võin unistuste ametite nimekirjast maha tõmmata.

Pärast loengut saime korraliku vihma ning poole ööni kestva äikesetormi. Omamoodi vaheldus sellele 22 kraadisele ilmale.

Keelekursus edukalt selja taga seega täna oli semestri esimene päev, mis hakkas kell kümme. Jõudsin varakult kohale, et avastada ruumist hollandi keelne loeng, mida pidas minu kooridnaator. Nagu tagasihoidlikule ja häbelikule eestlasele kohane, ronisin ruumi sisse, lehvitasin tuttavale näole ja jäin kuulama. Varsti pööras aga Rita (koorinaator) ümber, nägi mind ning lausus: "See on Merili, ta tuleb Eestist ja astub lihtsalt siia sisse [mina ei teadnud kelle poole palvetada, et mind maha ei löödaks], et õppida õpetajaks ja just niimoodi see peabki olema! Võtke eeskuju!".

Vähemalt nüüd kõik teavad mind. Edasi suundusime ruumi, kus pidime kõigepealt istuma nii, et meie kummalgi pool ei istuks inimene, kelle emakeel on meie omaga sama. Minul probleemi polnud, jätkuvalt ainus eestlane. Tutvustasime end nime, riigi ja eriala kaudu ning asusime tähtsatest asjadest rääkima. Tähtsad asjad tähendasid seda, et osad minu kursused on koos "normaalsete" õpilastega mis tähendab hollandikeelsed ning ühe kursuse raames külastame erinevaid Flandersi linnu (nelja nendest). Saime kõik raamatu nimega "Living and surviving in Antwerp" (Elamine ja elus püsimine Antwerpis). Minu arvates kõige kasulikum leht seal oli Brüsseli vahvlite retsept.

Pärast tähtsaid uudiseid tuli pisike kohvipaus, kus oli võimalik küpsise kõrvale valida kas kohvi, teed või... õlut. Belglastele on see viimane eriti südamelähedane. (Tee maitses nagu tee ikka ning küpsised olid ülihead - toim.) Kõht küpsist ja teed täis, jalutasime ülikoolilinnakus ringi. Ilus suur hoone koos ilusa suure sisehooviga, kus on väga lahedad puud. (Pildid järgmisel korral)

Ülikooli poolt lõuna õpilasrestoranis ning.. oligi päev läbi. Paar tundi tagasi sain postkastist oma selle nädala tunniplaani ka. Sellise tunniplaaniga võib ju hulluks lausa minna - neljapäeval 16-18 on loeng.

Mitte väga kaugel minu kodust on Stadspark. Park on nagu välismaa filmist - inimesed teevad trenni, vanapaar istub pargipingil ning emad jalutavad kärudega ringi samal ajal kui vanaema oma lapselapsega parte toidab (keelatud muide) ja lapsed muruplatsil palli mängivad. Mina armusin sellesse paika täielikult ära. Miks? Põhjendus on piltidel:

Lükkasime käima uue traditsiooni, mis vahetusüliõpilaste seas on meeletult populaarne - iga riigi lõuna / õhtusöök. Itaalia lõuna oli sel kolmapäeval, kuid kooli tõttu ei saanud ma seal osaleda. Õnneks on meil seltskonnas mitu inimest sellest riigist seega neid tuleb veel.

Küsimus aga suurele ringile. Milline võiks olla Eesti lõuna (õhtusöök)? Päris seda vabandust ei taha tuua, et "Lõuna jääb ära kuna mul ei olnud soolikaid ja verd kuskilt saada." Midagi lihtsat ja iseloomulikku Eestile. Kartulipuder kastme ja lihakuubikutega on mul hetke idee, kuna.. jubedalt tahaks kartuliputru saada.

Hollandi keele eksam on edukalt läbitud! Õpetaja oli meie üle eriti uhke, kuna meie rühmas said kõik väga heade tulemustega hakkama. Teises rühmas oli aga ka läbikukkujaid. Hollandi keeles kõneledes ma end veel nagu kala vees ei tunne, kuid aina sagedamini märkan end inglise keele sisse hollandi keelt toppivat - mida vaid vähegi öelda oskan.

Jätkuvalt põhiline seltskond, kellega suhtlen, on teisest ülikoolist. Nende eksam on esmaspäeval-teisipäeval. Seega otsustasid nad neljapäeval, et kuna minu eksam on tehtud siis peab seda tähistama. Itaallastele meeldib tähistada - kui põhjust ei ole, tuleb põhjuse puudumist tähistada. Läksime välja, suund Cafe D'Anvers (neljapäeviti hästi populaarne koht) poole. Kuna soojema maa inimesed on alati natukene teistsuguse ajatajuga, siis istusime neid oodates kellegi köögipeol, kus mulle õpetati minu esimesed itaaliakeelsed sõnad (millest ma ei mäleta enam midagi) ning tõlgiti itaalia hümni. Lisaks sellele on mul oskus ilma maitsmata tuvastada, kas vein on puhas ja kvaliteetne või mingitest suvalistest asjadest tehtud - isegi kui mul oskust vaja ei lähe ei ütle uuele tarkusele ära.

Cafe D'Anvers on.. üks omapärane paik. See ei ole ööklubi kuid ka mitte baar. Mis teeb paiga aga veel erilisemaks on fakt, et see asub hoones, mis enne klubiks saamist oli kirik. Miks kirik ära kaudus? Sest samale tänavale tekkis nö punaste laternate tänav ning.. arusaadavatel põhjustel kolis jumalakoda mujale. Klubi ise ei ole mitte kuidagi selle tänavaga siiski seotud.

See nädalavahetus tuleb suure tõenäosusega hästi tubane kuna prantsuse poisil tulevad vanemad külla ning ülejäänud õpivad eksamiks. Minul eksamimuret ei ole, kuid lubasin õpetaja rollis olla, kui see vajadus peaks tekkima.

Poodi jõudes on valida kahe võimaluse vahel: käru või hoiad asju käes. Kohalikud ostavad korraga nii palju, et korv on poe jaoks üpriski mõttetu. Seejärel tuleb leida vajalikud asjad, mis minu jaoks on jätkuvalt keeruline. Jäätisekapi kohal olid puhastusvahendid, šokolaadiriiul lõppes autovedelikega. Kaerahelbeid ma ei ole veel siiani leidnud – võibolla ei ole pudrud siin riigis moes. Ja kui vajalikud asjad on lõpuks leitud siis.. seisad sa vähemalt 20 minutit järjekorras. Ning see ei ole nagu Eesti poodides, et sul on 12 kassat, millest 4 töötab. Siin töötavad kõik. Mis harjumatu on - kassad ei lõppe pika lindiga, kust oma asju kotti toppida rahus vaid nii kui ostukraam on kassast läbi löödud pead sa selle kuskile ära panema, sest muidu see kukub lihtsalt maha. Ma vaikselt juba harjun süsteemiga - asjad lindile kotti paneku järjekorras ja nii kui midagi kassast läbi lüüakse, kiiresti kotti. Rahakott on pooleldi avatud.
Seda, et poes sinuga räägitakse (meile nii tuntud „Tere“ näiteks) ei tasu ka loota. Üldjuhul istuvad müüjad kassas kael kõver ja ajavad juttu enda selja taga istuvaga.
Belglased ostavad kaupa kokku nagu tuleks maailmalõpp ja pääseb see, kel rohkem asju ostetud. Lükkasin kaustiku ostmist mitu päeva edasi, sest mitte kuidagi ei suutnud end veenda 20 minutit poes järjekorras seisma. Kuid peaks aga tipptunni ajal poes käigu ette võtma, võib juba poolel teel sinna endale psühholoogi juurde aja panna (tõenäoliselt on poest tuleku ajaks vajalik kuupäev kätte jõudnud).

Mis aga puutub kaupa, mida on võimalik osta siis... palun saatke mulle leiba ja piima. Rukkipalale mõtlemine teeb põlved nõrgaks ning arvatavasti on mul nüüdseks korralik kaltsiumipuudus. Piima siin poes on – üldjuhul säilib see paar aastat ning maitse ei meenuta kuidagi seda, mida peaks. Leivaga on aga tunduvalt kehvemad lood. Seda lihtsalt ei ole. Ostsin nende mõttes leiba – meie mõttes on see liiga kaua ahjus olnud sai.

---------------------
Homme on hollandi keele eksam. Julgelt võib hoida varbaid ja pöidlaid.

Eesti on siinsete jaoks ikka meeletult eksootiline paik ja minu jutu suhtes ollakse ikka veel kahtlevad. Siiski on märgata edusamme.

*Lõpuks on lepitud, et eesti ja vene keel ei ole sarnase kõlaga.
* Olgu, vene keel ei ole eesti keelega sarnane. Aga eestis räägitakse vene keelt, eks. Selgitan, et meil on täitsa oma keel ka – eesti keel. Põhiline küsimus: „Teil on 1,3 miljoni jaoks oma keel?! Sa teed nalja, eks??“
*Vaikselt hakatakse leppima ka faktiga, et eestlased ei suregi kord aastas välja. Hollandi keele kursusel rääkisime ilmast ning õpetaja ütles: „Aga seda sõna kasutame ainult siis kui külm on. Väga külm. No ikka meeletult külm. Selline -7C.“ Mina ja Põhja-Rootsist pärit Anders vajusime naerdes laua alla. Teised ei mõistnud. Rääkisime igaüks oma talvest ning Ahmet (Türgis on talvel ka külm. Eriti kehvalt läheb siis on lausa 23 kraadi sooja) kuulas õudusega ning oli veendunud, et tema sureb küll see talv välja.
*Baltiriikide järjestus on jätkuvalt segane. Viimati pidasin vaidlust kas Soome on Eesti või Läti naaberriik. Ma jäin oma arvamusele kindlaks.
* Vampiirlus on jätkuvalt populaarne arvamus. Kuna mul oli hematogeeni veidi kaasas, jagasin seda lahkelt itaallastega. Reaktsioonid olid erinevad – Giuseppe arvas, et on liiga magus, Dario tegi lihtsalt kirjeldamatuid nägusid ning Valentina... Valentina vaatas mind järgmine päev ka veel õela pilguga.
*Eesti lauljad on kehv koopia Itaalia omadest (Anne Veski, Marju Länik). Itaalia neiud hakkasid laulma "Tanti Auguri" mis meile on tuntud kui „Jätke võtmed väljapoole“. Nad olid täiesti šokis kuuldes, et sel laulul on eesti keelne versioon. Laul pidi olema mingis keeles veel, seega on oodata karaookeõhtut. Videosid vaadates on sarnasust ka muus peale viisi.

Täna külastasime seltskonnaga „Art-Nouveau“ linnaosa. Linnaosa ehitati valmis umbes 20 aastaga ning 99% majadest on säilitanud oma algse väljanägemise. Mis tähendab, et majad on umbes 120 aastat vanad. Stiili iseloomulikeks joonteks on:
-- materjalina kasutatud üldjuhul tellist; erinevat värvi triibud tellistest.
-- majadegrupid: fassaat jätab mulje ühest majast, kui tegelikult on seal 2, 3... 7 maja.
-- ornamendid: uhked uksenupud,postkastid jne.
-- spetsiifilised sümbolid: lilled (üldjuhul tulbid, päevalilled, roosid, liiliad), putukad (mesilased, kiilid), linnud (pääsuke, paabulind), jaapani stiil

Ja nüüd tuleb hunnik pilte majadest.

(Näide sellest, kuidas materjal määrdub õhusaaste tõttu ning mis erinevus on puhastatud ja puhastamata seinal. Enamus majadel on muide nimed)(Lillemotiiv)

(See pilt lihtsalt seepärast, et pärast pilte vaadates leidsin pildi pealt kassi!)

Esimene nädal hollandi keelt on märkamatult läbi saanud. Kui 7 päeva tagasi oskasin ma vaid „maitsvaid unenägusid“ (siin ei soovita ilusaid ega värvilisi) soovida, siis üleeile kirjutasin lehekülje pikkuse teksti endast ja oma perest, hobidest, sõpradest, kassist. Pildi joonistasin ka juurde. Eile aga sai tehtud dialoogid isemõeldud näidendile. Üldises plaanis olid stseenid ette antud (kaks inimest kohtuvad, lepivad kokku kohtingu, üks avastab, et tal ei ole õigeid riideid ja läheb poodi jne) ning meie pidime vestluse kirjutama. Õpetaja rõhutas, et olgu asi huvitav, mille peale soovitasime meie tal juua kohvi enne meie esinemist. Tegelikkuses võiks me aga Oscari saada. Keeleline areng on märgatav. Tsiteerida õppejõudu siis.. "Aga see ongi hollandi keel - üks suur erand!".

Seltskond meil on.. aina kirjum. Neljapäeval pidasime Anna sünnipäeva. Rahvas maabus meie köögis ja inimesi oli oi kui palju. Mulle tutvustati üht noormeest lausega „Ta on sinu naaber.“ Paari minuti vältel selgus aga fakt, et on pooleldi eestlane ja valdab eesti keelt täitsa arusaadaval tasandil. Eesti keelt!! Endaga rääkimise päevad on läbi!

Pärast eilsest keelekursust läksime mõlema grupiga (kursus jaguneb kahte gruppi) muuseumisse, kuna see pannakse järgmine kuu kinni väga pikaks ajaks (renoveerimine). Sattusime hoonet läbi jalutama koos noormehega Brasiiliast! Meil mõlemal oli huvitav rääkida kuna kultuuride erinevus on niivõrd suur. Kujutage nüüd ette jõule, kus põhiline küsimus on see, kas minna randa või mitte. Ning suurim vaidlus, kes on see õnnetu hing, kes jõuluvana kostüümi peab selga ajama.(Pildil on kaks minu keelekursuse kaaslast)
Muuseum ise oli suur ja.. loogikavaba. Suured ruumid, kus maalid olid paigutatud väga teineteisele selga. Teistes kohtades jällegi pool seina vaba. Pisikesed maalid olid kõrgel lae all ja suured keset seina. Oletasime, et see ongi sulgemise põhjus – tahavad maale ümber tõsta. Mu vestluskaaslane jõudis mingi aja pärast arusaamale, et eestlased on vampiirid. Ma ei jõudnud talle isegi veel verivorstist rääkida. Mitmel maalil oli lebamas inimkuju, mille ümber häirivalt palju punast. Paratamatult nägin ma selles verd.

Ik ben Merili, wie ben jij?
Täna oli siis esimene hollandi keele loeng. Siinoldud nädala olen veetnud koos itaallaste ja hispaanlastega ning nüüd pandi mind mitmeks tunniks kokku koos venelaste, poolakate, tšehhide ja lätlastega. Alguses tundus väga depressiivne seltskond. Õnneks ei olnud. (Achmed ja Anders tegid nalja ning leidsin endale capoeirasõbra!)

Hollandi keel meenutab segu inglise ja saksa keelest. Kuna olen mõlemat õppinud siis seoseid luua väga raske ei ole. Teiselt poolt jällegi numbrid tulid mul täiesti saksakeelse hääldusega, mis aga on vale. Hääldus on üldse hollandi keele juures üks vahva asi, sest see jaguneb kaheks: 1) hääldus on täpselt selline nagu kirjapilt 2) hääldus on kõike muud kui kirjapilt. Teatud tähekombinatsioonid moodustavad uue häälduse. Näiteks „ij“ loetakse kui „ei“, „eu“ kui „hö“, „ou“ kui „au“. Sõnad „jij“, „hij“ meenutasid pigem olukorda, kus kass on üle klaviatuuri kõndinud.
Võtame näiteks sõna „goed“, tähenduses „hea, tubli“. G hääldub kui h, oe kui u. Seega sõna hääldus ligikadu on „hud“.
Toome veel ühe näite. Kui sa oled meessoost ja elad Venemaal, oled sa rus. Kui sa oled aga naine ja elad Venemaal oled sa russische. Kuidas "eestlane" on, ei oska ma veel öelda. Õppejõud ütles, et rahvuste kirjutamine on omaette loogika, mida tema ei valda.

Esimesel päeval võtsime läbi peatükid, mis käsitlesid enese tutvustamist (kes ma olen, kust ma tulen, kus ma elan, vanus, hobid, amet, sõbrad), numbrid (1-30), küsimuste moodustamine, kellaaeg, toidud (kas sa soovid seda või toda), millega sa õhtul tegeled. Ühe päeva kohta on veidikene palju. Käänasime ja pöörasime tegusõnu ka: mina oman ja sina omad, mina söön ja sina sööd. Mina lähtusin asjale loominguliselt ja õppejõud ütles, et loomingut mul jagub, kuid samas näeb ta mu loomingu taga ka loogikat -> kui tegemist ei oleks olnud erandiga oleks looming isegi toiminud.

Näitamaks, milline on hollandi keele hääldus jagan teiega üht laulu. Tean seda juba aastaid ning ikka veel jumaldan. Laulu nimi on Mooie Dag ehk "Ilus päev". Blof - Mooie Dag

Eile, kui trepi pealt enda tuppa tulin koos arvutiga, sest viimase aku hakkas karjuma, ütlesin: „Oot, kohe saad seinaga ühenduse.“ Momendiks ehmatasin ja jõudsin juba mõelda, et jess, lõpuks keegi räägib eesti keelt. Ääretult imelik oli kuulda emakeelt; peab hakkama vist sagedamini endaga rääkima.
Paar päeva tagasi tekkis korraks lootus, et siin on veel üks eestlane õppimas. Mainides Itaalia neiule, et ma olen Eestist hakkas ta üles-alla hüppama ja ütles, et tema sõber on ka sealt ja tormas minema. Varsti ilmus ta välja koos teise neiuga, kes küsis minu käest inglise keeles, kas ma olen eestlane. Vastasin jaatavalt. Tema oli Lätist. Itaalia neiu vabandas ja ütles, et peaaegu läks täppi ju.

Seltskond on meil siin aga tõesti kirju. Üleeile käisime väljas, algkoosseis oli 5 itaallast, 3 hispaanlast, prantslane ja eestlane. Itaallased olid nö „juhid“, nemad „teadsid“, kuhu me lähme. Täpsemalt öeldes nad olid kursis sellega, mis peole me lähme, asukoha suhtes olid neil eriarvamused. Sellest kasvasaga vaidlus, mis hispaania seltskonna eemalduma pani ning mina koos prantsuse noormehega olime lihtsalt õnnetult sunnitud pealt vaatama – meie ei saanud teiste vaidlusest sõnagi aru. (Eks emakeeles on ikka kergem vaielda).

Sattusime rääkima Itaalia noormehega, kes mingil põhjusel vaidlusest osa ei võtnud. (Hiljme selgus ka põhjus. Juuratudeng. Ilma konkreetsete faktideta vaidlema ei kuku). Rääkisime tunde: Itaalia-Eesti jalgpallikohtumine, Ferrari ja vormel 1, kliima, rahvustoidud jne. Kui me järgmine päev kokku saime, kiitis ta eesti jalgpallimeeskonda ilusa mängu eest.

Enda väljendamine võõrkeeles on nüüdseks juba väga käpas. Siin on selgunud ka see, et mida rohkem põhja poolt sa oled, seda parema inglise keele oskusega sa oled. Homsest hakkab keelekursus, eks saab näha olema, kuidas seal läheb.

Ma olen enam kui veendunud, et just Antwerp on Batmani koduks. Kohalikud nii ei väida, kuid arvatavasti on see lihtsalt üks hästi hoitud saladus. Miks ma nii arvan? No vaadake seda maja, mis muud see olla saab kui Batmani residents!

Tegelikult on see aga 2006 aastal ehitatud kohtumaja ehk Õigusepalee ning selle purjeid meenutav katus on kaugele paista. Arhitekti Richard Rogersi sõnul on maja kujundus inspireeritud liblikatest. Paljud seda aga ei näe ning seega on maja hüüdnimedeks hoopis „Lumivalgekese kuus pöialpoissi“, „hai“, „Saatana sarved“, „okassiga“, „reserveeritud piljardi laud“ ja „friikartulitops“. Ei ole raske arvata miks.

Tee kohtumajani on ilus, sisaldab mitut ringteed ning palju lilli. (Ringtee keselt on vaid trammil lubatud läbi sõita). Ka hoone ees on pisike "park" puudest, kus all saab istuda ja raamatut lugeda (näha ülemisel pildil). Päevalilledega on paljud platsid kaunistatud ka mujal linnas.

Kasutan ära võimalust, et hetkel on Internet olemas (selle saamiseks istun ma koridoris Anna ukse taga, sest siin wifi ei kõigu nagu purjus Eesti nooruk). Kaabliühendus läks katki samal päeval kui siia kolisin. Sellest saati on iga päev kaablikutt käinud seda parandamas. Ma kindel ei ole, aga mulle tundub, et täna lõhkus ta selle rohkem ära.

Mina elan üldises mõttes kesklinnas (mul on aadress ka, küsige julgelt!) tudengimajas. Tundegimaja ei ole ühikas. Meil on mitu korrust, igal korrusel mõned toad, WC ja vannituba.

Esimesel korrusel on köök, mis on üldiseks kasutamiseks, kuid pisike kööginurk on ka igas toas olemas koos külmkapi, kraanikausi ja tillukese pliidiga. Toad jagunevad kahte suurusesse: suuremad on Raatuse tubadest poole suuremad, väiksemad Raatuse omast väiksemad. Selleks ajaks kui mina siia jõudsin olid väiksemad välja üüritud, seega elan suuremas. Nende mõistes on aga minu tuba väike ja need veel pisemad elamiskõlbmatud. Kui ma rääkisin, kus ma Tartus elasin koos toakaaslasega, vaadati mulle kaastundlikult otsa ja öeldi, et enam ma kannatama ei pea.

Toas on olemas pisike kööginurk, voodi, kapp, riiul, kaks lauda, öökapp, kolm tooli. Neiu, kes enne mind siin elas jättis siia oma diivani, seega mul on ka see. Vabalt võite külla tulla.

Aknast avaneb vaade maja taha, õhtupäike paistab sisse ja soojendab. Akna taga aga elavad kaks tuvi. Võibolla nad ei ela seal vaid istuvad lihtsalt päevad läbi vastasmaja katusel ja teevad „uhh-uuh!“ minu kiusuks. Kui nad täna ka tulevad panen neile nimed ning hakkan rõdu katusele neile saiapudi poetama.
Maja taga on pisike nurk, kus hoida oma ratast, sest majas on selle hoidmine on keelatud. Senimaani on ühel elanikul ratas ja eile komistasin ma sellele otsa, kuna see blokeeris köögiust. Üleeile seisis ratas koridoris. Rattanurga kõrval on ka prügikast. Sorteerimine on siin suures hoos - ka tänavatel on kastid erinevate asjade jaoks. Sorteerimine on lihtne: valge kott = üldine prügi, sinine kott = taara, paberkasti käib paber. Iga esmaspäeva õhtul tuleb prügikotid maja ette tõsta ning auto tuleb teisipäeva hommikul ja sõidutab selle ära. Juhul, kui läbi koti on näha, et sorteerida sa ei oska, jäetakse kott viimata. Sinu ülesanne on kott tuppa tuua, õigesti sorteerida ja järgmist nädalat ootama jääda.