Eile, kui trepi pealt enda tuppa tulin koos arvutiga, sest viimase aku hakkas karjuma, ütlesin: „Oot, kohe saad seinaga ühenduse.“ Momendiks ehmatasin ja jõudsin juba mõelda, et jess, lõpuks keegi räägib eesti keelt. Ääretult imelik oli kuulda emakeelt; peab hakkama vist sagedamini endaga rääkima.
Paar päeva tagasi tekkis korraks lootus, et siin on veel üks eestlane õppimas. Mainides Itaalia neiule, et ma olen Eestist hakkas ta üles-alla hüppama ja ütles, et tema sõber on ka sealt ja tormas minema. Varsti ilmus ta välja koos teise neiuga, kes küsis minu käest inglise keeles, kas ma olen eestlane. Vastasin jaatavalt. Tema oli Lätist. Itaalia neiu vabandas ja ütles, et peaaegu läks täppi ju.
Seltskond on meil siin aga tõesti kirju. Üleeile käisime väljas, algkoosseis oli 5 itaallast, 3 hispaanlast, prantslane ja eestlane. Itaallased olid nö „juhid“, nemad „teadsid“, kuhu me lähme. Täpsemalt öeldes nad olid kursis sellega, mis peole me lähme, asukoha suhtes olid neil eriarvamused. Sellest kasvasaga vaidlus, mis hispaania seltskonna eemalduma pani ning mina koos prantsuse noormehega olime lihtsalt õnnetult sunnitud pealt vaatama – meie ei saanud teiste vaidlusest sõnagi aru. (Eks emakeeles on ikka kergem vaielda).
Sattusime rääkima Itaalia noormehega, kes mingil põhjusel vaidlusest osa ei võtnud. (Hiljme selgus ka põhjus. Juuratudeng. Ilma konkreetsete faktideta vaidlema ei kuku). Rääkisime tunde: Itaalia-Eesti jalgpallikohtumine, Ferrari ja vormel 1, kliima, rahvustoidud jne. Kui me järgmine päev kokku saime, kiitis ta eesti jalgpallimeeskonda ilusa mängu eest.
Enda väljendamine võõrkeeles on nüüdseks juba väga käpas. Siin on selgunud ka see, et mida rohkem põhja poolt sa oled, seda parema inglise keele oskusega sa oled. Homsest hakkab keelekursus, eks saab näha olema, kuidas seal läheb.
Paar päeva tagasi tekkis korraks lootus, et siin on veel üks eestlane õppimas. Mainides Itaalia neiule, et ma olen Eestist hakkas ta üles-alla hüppama ja ütles, et tema sõber on ka sealt ja tormas minema. Varsti ilmus ta välja koos teise neiuga, kes küsis minu käest inglise keeles, kas ma olen eestlane. Vastasin jaatavalt. Tema oli Lätist. Itaalia neiu vabandas ja ütles, et peaaegu läks täppi ju.
Seltskond on meil siin aga tõesti kirju. Üleeile käisime väljas, algkoosseis oli 5 itaallast, 3 hispaanlast, prantslane ja eestlane. Itaallased olid nö „juhid“, nemad „teadsid“, kuhu me lähme. Täpsemalt öeldes nad olid kursis sellega, mis peole me lähme, asukoha suhtes olid neil eriarvamused. Sellest kasvasaga vaidlus, mis hispaania seltskonna eemalduma pani ning mina koos prantsuse noormehega olime lihtsalt õnnetult sunnitud pealt vaatama – meie ei saanud teiste vaidlusest sõnagi aru. (Eks emakeeles on ikka kergem vaielda).
Sattusime rääkima Itaalia noormehega, kes mingil põhjusel vaidlusest osa ei võtnud. (Hiljme selgus ka põhjus. Juuratudeng. Ilma konkreetsete faktideta vaidlema ei kuku). Rääkisime tunde: Itaalia-Eesti jalgpallikohtumine, Ferrari ja vormel 1, kliima, rahvustoidud jne. Kui me järgmine päev kokku saime, kiitis ta eesti jalgpallimeeskonda ilusa mängu eest.
Enda väljendamine võõrkeeles on nüüdseks juba väga käpas. Siin on selgunud ka see, et mida rohkem põhja poolt sa oled, seda parema inglise keele oskusega sa oled. Homsest hakkab keelekursus, eks saab näha olema, kuidas seal läheb.
0 comments:
Post a Comment