Nagu varem korduvalt mainitud, on minu põhilised sõbrad teisest ülikoolist (mitte, et ma enda kooli inimesi ei salliks. Lihtsalt.. kool ei ole ikka veel õieti alanud). Nende koolimaja näeb peaaegu välja nagu Potteril. (Ja sealne raamatukogu on nagu paradiis...) Nad juba arutasid, et peaks keebi ja luuaga kooli minema. Lisaks võimsamale hoonele on neil ka võimalus spordisaali kasutada kui tuju tekib. Nii käisimegi laupäeval ergutustüdrukuid mängimas poiste jalgpallimängu taustal. Kaotasime haledalt.
Antwerpi ülikoolAjasime juttu koos Carlotta ja Chiaraga - itaalia neidu, keda tean juba varasemast ning kes suutsid ka oma ülejäänud sõbrad ära kaotada. Varsti tuli seltskond, keda Carlotta teadis ja saime meiegi tuttavaks. Mulle vaadati pikalt otsa ja küsiti, kas ma olen ka Itaaliast ning tutvustati ennast. Aksendi järgi oli mulle kohe selge, kust minu vestluskaaslane pärit on, seega ei tulnud üllatuseks lause "Mina olen Tanja, Soomest." (Seda enam oli segaduses, miks ta pakkus mu riigiks Itaaliat.) Ei oleks kunagi arvanud, et soomlase nägemine võib nii suurt rõõmu põhjustada. Ka soomlased olid siiralt õnnelikud leidmaks kedagi, kes nii kodu lähedalt. Loendasime numbreid ja unistasime üheskoos leivast. Vahepeal hakkas aga vihma sadama. Rahvast oli rohkem kui vihmavarje, seega sai moodustatud üks suur vihmavari, millele järgnes soome poisile sünnipäevalaulu laulmine.. nime koha peal oli segane pobin, sest.. ega nime ju ei teatud.
Seltskonnaga liitusid kaks minu tuttavat Itaaliast ning üheskoos läksime edasi kolmanda koha poole. Ning ajalugu kordas ennast - uued sõbrad Soomest kadusid ära. (Me olime selleks valmistunud - kontaktid vahetatud) Kolmandasse kohta saime Giuseppe ja Luciaga (Itaalia) üpriski esimestena sisse. Sättisime end mugavalt teisele korrusele istuma ja varsti otsustasime, et tegelikult tahaks süüa. Võtsime ette missiooni, mis oli peaaegu võimatu - saad pubist elusana ja kiiremini kui pool tundi välja. Olime ise ka üllatunud, et suutsime end sellest rahvamassist läbi suruda. Suuna võtsime Grotemarkt poole, kus asub "Antwerpi parimad friikad" nagu Giuseppe oskas rääkida. Püüdsime kastmepudelitelt nimesid defineerida ning oletada, mida need endas sisaldavad. Fantaasiaga meil probleeme ei ole.
Algne plaan oli minna tagasi kolmandasse pubisse selleks ajaks, kui teised edasi suunduvad neljandasse. Meie plaani ajas luhta vihm, mida keegi viskas justkui ämbriga (teretulemust Belgiasse!) Pärast poolt tundi varju all koos rootslastega olime vihmast täielikult läbi vettinud ja sellega meie Pubcrawl lõppeski.
Seltskonnaga liitusid kaks minu tuttavat Itaaliast ning üheskoos läksime edasi kolmanda koha poole. Ning ajalugu kordas ennast - uued sõbrad Soomest kadusid ära. (Me olime selleks valmistunud - kontaktid vahetatud) Kolmandasse kohta saime Giuseppe ja Luciaga (Itaalia) üpriski esimestena sisse. Sättisime end mugavalt teisele korrusele istuma ja varsti otsustasime, et tegelikult tahaks süüa. Võtsime ette missiooni, mis oli peaaegu võimatu - saad pubist elusana ja kiiremini kui pool tundi välja. Olime ise ka üllatunud, et suutsime end sellest rahvamassist läbi suruda. Suuna võtsime Grotemarkt poole, kus asub "Antwerpi parimad friikad" nagu Giuseppe oskas rääkida. Püüdsime kastmepudelitelt nimesid defineerida ning oletada, mida need endas sisaldavad. Fantaasiaga meil probleeme ei ole.Algne plaan oli minna tagasi kolmandasse pubisse selleks ajaks, kui teised edasi suunduvad neljandasse. Meie plaani ajas luhta vihm, mida keegi viskas justkui ämbriga (teretulemust Belgiasse!) Pärast poolt tundi varju all koos rootslastega olime vihmast täielikult läbi vettinud ja sellega meie Pubcrawl lõppeski.
0 comments:
Post a Comment