Kiire uuendus enne reisi. Mu ülikool korraldab täna pisikese külaskäigu Antwerpi paikadesse, mida me ise ei sattuvat külastama. Ootan huviga.
Esimene nädal hollandi keelt on märkamatult läbi saanud. Kui 7 päeva tagasi oskasin ma vaid „maitsvaid unenägusid“ (siin ei soovita ilusaid ega värvilisi) soovida, siis üleeile kirjutasin lehekülje pikkuse teksti endast ja oma perest, hobidest, sõpradest, kassist. Pildi joonistasin ka juurde. Eile aga sai tehtud dialoogid isemõeldud näidendile. Üldises plaanis olid stseenid ette antud (kaks inimest kohtuvad, lepivad kokku kohtingu, üks avastab, et tal ei ole õigeid riideid ja läheb poodi jne) ning meie pidime vestluse kirjutama. Õpetaja rõhutas, et olgu asi huvitav, mille peale soovitasime meie tal juua kohvi enne meie esinemist. Tegelikkuses võiks me aga Oscari saada. Keeleline areng on märgatav. Tsiteerida õppejõudu siis.. "Aga see ongi hollandi keel - üks suur erand!".
Seltskond meil on.. aina kirjum. Neljapäeval pidasime Anna sünnipäeva. Rahvas maabus meie köögis ja inimesi oli oi kui palju. Mulle tutvustati üht noormeest lausega „Ta on sinu naaber.“ Paari minuti vältel selgus aga fakt, et on pooleldi eestlane ja valdab eesti keelt täitsa arusaadaval tasandil. Eesti keelt!! Endaga rääkimise päevad on läbi!
Pärast eilsest keelekursust läksime mõlema grupiga (kursus jaguneb kahte gruppi) muuseumisse, kuna see pannakse järgmine kuu kinni väga pikaks ajaks (renoveerimine). Sattusime hoonet läbi jalutama koos noormehega Brasiiliast! Meil mõlemal oli huvitav rääkida kuna kultuuride erinevus on niivõrd suur. Kujutage nüüd ette jõule, kus põhiline küsimus on see, kas minna randa või mitte. Ning suurim vaidlus, kes on see õnnetu hing, kes jõuluvana kostüümi peab selga ajama.
(Pildil on kaks minu keelekursuse kaaslast)Muuseum ise oli suur ja.. loogikavaba. Suured ruumid, kus maalid olid paigutatud väga teineteisele selga. Teistes kohtades jällegi pool seina vaba. Pisikesed maalid olid kõrgel lae all ja suured keset seina. Oletasime, et see ongi sulgemise põhjus – tahavad maale ümber tõsta. Mu vestluskaaslane jõudis mingi aja pärast arusaamale, et eestlased on vampiirid. Ma ei jõudnud talle isegi veel verivorstist rääkida. Mitmel maalil oli lebamas inimkuju, mille ümber häirivalt palju punast. Paratamatult nägin ma selles verd.
0 comments:
Post a Comment