Eile sain oma esimesed Erasmuse sõbrad ja tunne on suurepärane, kuna „üksi suures linnas“ hakkab kaduma. Nemad tudeerivad minuga erinevas ülikoolis ning põhiülesandeks eile oli korda saada nende paberimajandus, mis andis aga minule võimaluse näha ka teist ülikooli ja seda seest poolt. Suured kaared ja roheline siseõu nagu välismaa filmides (eriti kui prantsuse keelt kõnelevad inimesed juurde arvata). Minu koolis on ka siseõu, mis on küll hetkel remondis, kuid rohelust on sellest hoolimata.
Arutasime mööda tänavat jalutades ja vahvlilõhna nuusutades, et geniaalne oleks osta endale vahvlimasin ja ise küpsetama kukkuda. Odavam ka, kuna vahvel tänaval on 2 eurot, lisadega 50 senti kallim. Dario lubas vahvleid vorpima hakata ja siis võime kõik talle külla minna. Meie pisikesse seltskonda kuulub hetkel lisaks minule kaks neiut Hispaaniast, üks USAst; noormehed on Itaaliast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Kuna Dario tegeleb kitarriõpetamisega (lastele) lubas ta ka mulle siin oleku ajal üht teist näidata, kui kitarri kätte saab. Vastutasuks lubasin temaga aegajalt vene keeles natuke rääkida, sest ta peab vene keeles ühe eksami tegema kevadel. Sel nädalal saabub ka minu koolis õppiv inimene - noormees Hispaaniast.
Õhtupoolikul jalutasime Annaga (Hispaania neiu, kes minuga samas majas elab) mööda linna ringi, et pilte natukene juurde tekitada. Käisime uuesti rongijaamas, sest sellest hoonest ei saa me kumbki veel ei üle ega ümber. Pildid räägivad muidugi enda eest.
Tagasi kodu poole jalutades kohtusime kuulsusega.
Tänavapildis eriti muid linde ei ole kui tuvid (kellest osad on lillade sulgedega). Aegajalt neid siiski märkab kuskil.
0 comments:
Post a Comment