Vallutamas Belgiat

Tasub vaid korraks Belgiasse õppima tulla ning oma kodune süsteem tundub ikka väga paradiisi meenutav. Lausa võiks öelda, et mind on kodus ära hellitatud loogiliste süsteemidega. Näiteks jagatakse siin (blackboardi mingi versioon) loengud kaheks: kursused ja organisatsioonid. Vahtetusüliõpilasena ma ise end ainetele registreerima ei pea – austan väga neid, kes peavad ja sellega hakkama saavad, sest kummast ainet otsida tuleb, ei ole öeldud.

Tunniplaan on aga täiesti eraldi ooper. ÕIS annab sulle sinu eriala soovitusliku tunniplaani + sinu isikliku plaani. Vaatad kas nädalat või semestrit, kuidas vaid hing ihaldab. Näed täpselt, millal kus toimub. Siin.. esimesed kolm nädalat ei vaadanud üldse tunniplaani, sest selle keerukuse tõttu saadeti lihtsalt meilile kiri: „Sel nädalal ole sel kellaajal seal.“ Nüüd oleme täisväärtuslikud tudengid, kes ise hakkama saavad.

Esimese sammuna tuleb tunniplaanide koht üles leida. Kuna see on üpriski edukalt peidetud, siis kõige kergem ülesanne pole. Järgmiseks etapiks on leida seitsmest erinevast kataloogist sinule mõeldud kataloog, pealkirjad on lühenditega loomulikult (juhuks, kui sa oled hollandi keelt õppinud ja sellest aru peaksid saama). Õiges kaustas on veel seitse erinevat tunniplaani, kust tuleb leida see, mida sinul on vaja. Ning õigest tunniplaanist tuleb ajada näpuga järge: millised ained sa oled võtnud ja millised mitte. Üldjuhul me vaatame nädala kava, sest semestri omast ei suuda midagi välja lugeda. Nädala plaan pannakse üles neljapäeval-reedel-laupäeval. Loomulikult võib juhtuda ka seda, et need mõni aine, mis sa võtad on hoopis teises tunniplaanis kirjas, seega tuleb ajada mitmest näpuga järge.

Kohalikud aga armastavad keskkonda. Õppejõul läksid silma särama, kui rääkis, et sinna keskkonda saab faile üles panna ja kõik saavad neid vaadata, seal saab foorumit täita, kodutöid sinna kirjutada ning mis kõige põnevam – terve aine on ka võimalik netipõhiseks teha, et ei peagi loengusse tulema. Nii õnnelikku inimest ei ole kaua näinud.

Ma rääkisin neile ÕISist ja internetihääletusest. Kõik kuulasid mind suud ammuli ja senimaani kui seltskonda tuleb uus isik mainitakse: „Aga kas sa teadsid, et nad saavad interneti vahendusel hääletada??“ Teretulemast Euroopa nn pealinna!

Sel nädalal oli loeng nimega „Drama in primary education“ ehk „draama alghariduses“. Osa võtsime sellest kuuekesi, kaks neidu saksast ja Türgist, mina ning noormees Hispaaniast (õpib minuga täpselt sama eriala kusjuures).

Tartu ülikoolis sellist loengut ei ole; meile mainitakse küll, et draama ja näitlemine on alushariduses väga oluline roll, kuid sellega piirdutaksegi. Siin aga.. kaks tundi etendasime fantaasia ja miimika abil erinevaid stseene. Näiteks ukse harjutus, kus sulle ilmub ukse taha keegi, kes midagi tahab... Näiteks pidime Juliaga etendama seda, kuidas vihane naaber (mina) tuleb tagasi nõuma oma tolmuimejat. Fantaasiast meil puudust ei tulnud – asi lõppes vanaema tehtud küpsiste söömisega ning erinevate tolmuimejate ülevärvimisega (sest ta oli neid palju kokku laenanud, ning me panime püsti oma salaäri). Teine oli harjutus, kus õppejõud ütleb suvalise lause ning sellele tuleb üles ehitada dialoog. Minu ja Türgi neiu jõudsime oma dialoogiga selleni, et ta on vaimselt ebastabiilne ning tuleks kiiremas korras haiglasse paigutada. Õppejõud arvas, et minu fantaasia talle meeldib – ei lähe tavapäraseid radu.

Sama kursuse raames külastasime ooperimaja koos giidiga. Nägime kõiki lavataguseid, ajasime juttu uue ooperi („Is this love?“) heliloojaga, piilusime kõikidesse ruumidesse, mida tavaliselt ooperisse minnes ei näe. Ülejärgmine nädal läheme uuesti – vaatama Mozarti „Die Entführung aus dem Serail“ peaproovi.

Paar kaablit ja mõni pikendusjuhe..

EDIT: Mulle ei ole kunagi näitlemine meeldinud. (Välja arvatud siis kui ma algklassides olin ja emme mulle hästi ilusaid kleite tegi näidendi jaoks) Nüüd olin väga positiivselt üllatunud, et ma leidsin sellest loengust palju kasulikku ning see oli üpriski tore.