Muinasjutuline Brugges

Eile käisime aine "Background of Flanders" raames linnas, mis hollandi päraselt kannab nime Brugges. Linnal on väga oluline roll Belgia ajaloos ning oma kanalite tõttu kutsutakse teda sageli ka "Põhja Veneetsiaks". Täiesti arusaadavatel põhjustel - seal tekib täielikult muinasjuttu sattumise tunne. 90% majadest ei ole originaalid, kuid on uuesti ehitatud just selliseks, nagu need algselt olid. Muinasjutulisus on säilinud, kuna suur tööstusrevolutsioon sinna ei jõudnud nii kiirelt ning kui inglased ajaviiteks külla tulid olid nad vaimustuses - mille peale aga hakati eriti kiivalt kinni hoidma linna vanaaegsest väljanägemisest.

Kursusel on kaheksa inimest, kellest seitse olid kohal. Neli läksid õppejõuga (mina koos türklastega) ning hispaania seltskond võttis rongi. Hommikune Belgia on.. nagu tavaliselt - pime, pilvine ja liigniiske. (Pilt on tehtud pärast üheksat). Kuid tunnine autosõit oli tore, linnast välja saada ja kasvõi kaugelt lehma näha. Lehmi on siin palju (superlehmad oma poole aastase piimasäilivusega) ning tee ääres põldudel ja põõsastes oli näha hobuseid. Hobused, udune hommik, värviline loodus - iga fotograafi unistus. Kahjuks liikuvast autost seda jääduvastada ei olnud võimalik.

Kohale jõudes istusime kohvikusse ja ootasime veidi üle poole tunni - lasta hispaanlastel iseseisvalt tulla oli viga, oma rongist jäid nad maha ja pidid seega järgmisega tulema.

Linn oli imeilus ja tekitas tunde, nagu oleks keskaega astunud oma väljanägemise tõttu. Palju kanaleid, millel ujuvad luiged (kes kõik olid väga huvitatud poseerimisest) ja pardid. Luiged kusjuures on linna omand, kui sa proovid üht kaenlasse võtta ja ära jalutada ootavad sind suured trahvid. Meid hoiatati, et lisaks sellele on nad ka üpris sõjakad kui neile liiga lähedale minna ja nende varastamine ei ole üldsegi lihtne. Miks linn hoiab luiki oma kanalitel? Kaks põhjust. 1) linna müümiseks - turistile meeldib ikka rohkem külastada paika, kus ilusad linnud ujuvad 2) ajalooline. Minu loetud materjalide ja õppejõu lood lähevad natukene vastuollu, kuid laias plaanis on lugu järgmine: Maximilian I nõudis, et linn teeks nii nagu tema tahab, kuid linn saatis ta pikalt. Valitseja saatis oma läbirääkija sinna ja nõudis linnalt raha, et ta saaks maksta oma sõjaväele. Linn ei reageerinud. Valitseja läks ise kohale, seal võeti ta kinni ning sunniti vaatama kuidas tema läbirääkijat piinatakse. Viimane kandis nime Pieter Lanchals ehk "pikkkael", ning tema sümboliks oli luik. Pärast vabanemist sai Maximilian I oma võimu tagasi ning käskis oma läbirääkija mälestuseks igavesti hoida luiki linna kanalitel. Aegajalt korjatakse nende pesadest mune ära, sest ei taheti, et arvukus liiga suureks läheks.

Külastasime erinevaid kirikuid. Üks oli seest suurem, kui väljast ning võttis kõigil suu lahti. Seal oli ka Michelangelo kuju "Madonna and Child", mis on tema üks väga väheseid töid väljaspool Itaaliat. Teine kirik oli pärit 9 sajandist, kus palju olulisem oli turvalisus kui suurus, seega see oli pisike ja madal, väga paksude seintega ning aknaid peaaegu polnudki. Tekitas turvatunde küll. Üks kirik oli pärit 14 sajandist, kus oluline oli.. värvid. Kõik seinad olid värvidega kaetud, aknad erinevate piltidega, kulda oh kui palju kõikjal. Samas pühakojas oli ka "püha veri", mida meil näha ei õnnestunud kuid teadmine, et oled näinud kasti, kus see sees on, on ka väärtusega. Mis on "püha veri"? Legend räägib, et pärast Jeesuse ristilöömist õnnestus ühel noormehel säilitada tema verd riidetükis. See riidetükk kingiti Flanderis krahvile Diederik van de Elzasele. Ta jõudis Bruggesse seitsmendal aprillil 1150 ning asetas selle kirikusse, kus see on siiani.

Kuna minu kaamera aku hakkas tühjaks saama siis vältisin ma piltide tegemist kuna tahtsin kellatornist pilte teha. Meie pettumuseks suleti kellatorn hetkel kui me sinna jõudsime, seega üles ronimine ei tulnud kõne alla. Kuna ma satun sinna linna järgmine nädal uuesti, siis tuleb ka rohkem pilte.