Sääsesaaga jätkub

Viimasel ajal kaks kõige sagedasemat lauset, mis ma kuulen on "Vau.. sa vist maitsed ikka jube hästi!" ja "Appi, mis sinuga juhtus??" (lühikeste käistega pluuse ma püüan vältida). Mis juhtus, mis juhtus.. sääsed! Minu vasakut kätt kaunistab 17, paremat 12 hammustusjälge. 3 nendest olid eile paistes. Ostsin "putukapastaka", pidavat sügelust ära võtma. Selleks ajaks kui ma olin kõik sügelevad paigad suutnud kokku mäkerdada hakkas esimestel mõju kaduma. Surnud ring.

Õhtul ajasime juttu allkorrusel elava Leoga (Indoneesia), kes ütles, et tema teab lahendust. Tõi mulle mingi spetsiaalse Indoneesia seebi. Kuna neil on palju närivaid putukaid-mutukaid, siis on neil ka terve nimekiri leiutistest, mis neid eemale hoiavad, seep üks nendest. Vaatas mu käsi ja ütles, et tema ikka ei mõista, miks need sääsed just mind söövad - tema toas ei ole ühtegi! Varsti selgus ka põhjus - ta ei olevat kordagi siin elamise ajal akent lahti teinud. Minu selgitustele vaatas ta kahtlase pilguga ning arvas, et ju see on mingi eestlaste kiiks jälle. Pealegi, ma olen naine ning eilse vestluse käigus sai üpriski selgeks, et tema kultuuri kohaselt peaks ma toas istuma ja talle süüa tegema ning kõige ekstreemsem asi, millega tegeleda võin on kudumine.

Putukapastakas ei ole päris efektiivne ning sügeluse vastu soovitati sibulat. Hankisin siis keset ööd sibulat (Hispaanlastega koos elamine on ääretult kasulik sellistel hetkedel) ning mäkerdasin end sellega kokku. Igaüks, kes minu läheduses olnud oleks, oleks nutta saanud; endalgi võttis silmist vee välja. Üllataval kombel putukapastakas koos sibulaga toimis piisavalt hästi.

Enne magama minekut hüppasin nagu poolearuline mööda elamist ringi, ajaleht käes ja iga laik, mis seinal oli, sai lataka "sääselabidaga". Viis nendest osutusid vereimejateks. Suminat öösel ei kuulnud ning sügelus ajas vaid korra üles (et end sibulaga määrida), mis võrreldes eelmiste öödega on juba väga hea tulemus.

Loo moraal? Ära kunagi alahinda rahvameditsiini.