Mulle on saanud paeluvaks hobiks võrrelda elu kahe riigi vahel. Paar päeva tagasi uurisin pikalt erinevusi emapuhkuse teemadel, sest räägiti siinsest korrast (lisasin ka Saksamaa oma võrdlusesse). Nüüd käisime vaatluspraktikal lasteaias ja koolis, mis andis aga veel rohkem võimalust võrdluseks. Järeldus? Minu lapsed ei hakka kunagi Belgias lasteaias käima.
Olime lasteaias, mille nimi tõlkes tähendab „kõigi maailm“ ning erinevaid rahvuseid oli meeletult. Veetsime esimese osa praktikast 2,5 -3 aastaste rühmas. Kohal oli 14 last (5 puudu) ning ruum oli nende jaoks hämmastavalt väike. (Väiksem kui Eestis). Põrand ja pool seina oli plaatidest nagu vannitoas ja jättis mulle väga kõheda tunde. Samas, kuna jalanõusid ei vahetatud siis plaatpõrand tundub loogilisem vaibast. 14 lapse kohta oli üks tore õpetaja, kuid ilmselgelt oli teda liiga vähe. Kui selgus, et üks laps on kaduma läinud sel ajal, kui nad lauldes mööda maja jalutasid läks ta teda otsima.. mis siis juhtus, võttis minul suu lahti. Üks neiu ründas teist. Üks hakkas toole pilduma. Üks üritas käru liumäe trepist üles lükata (ma ei julge mõeldagi, mis eesmärgil).
Mis mind aga kõige enam hämmastas – kõik lapsed võtavad ise endale toidu kaasa. Söömisi on kolm – hommikul joogipaus, kell 12 lõuna ning kell kaks snäkk. (koju minnakse pool neli). Ma ei tea, mis lõunaks lastel kaasas oli, kuid snäkid nägime ära – ühel banaan, kahel õun, ülejäänutel kummikommid, vahvlid, muhvinid, küpsised... Mitte kuidagi ei meenuta mulle kolme aastase söömist.
Võibolla on see vaid selle lasteaia eripära ning teised pakuvad ka sooja toitu nagu Eestis. Ma vähemalt väga loodan. Ülejäänud ainet võtvad tudengid on algklassideõpetajad, seega kindlasti suurem osa ainest räägib nendest. Loodan siiski, et see lasteaed ei olnud viimane.
Olime lasteaias, mille nimi tõlkes tähendab „kõigi maailm“ ning erinevaid rahvuseid oli meeletult. Veetsime esimese osa praktikast 2,5 -3 aastaste rühmas. Kohal oli 14 last (5 puudu) ning ruum oli nende jaoks hämmastavalt väike. (Väiksem kui Eestis). Põrand ja pool seina oli plaatidest nagu vannitoas ja jättis mulle väga kõheda tunde. Samas, kuna jalanõusid ei vahetatud siis plaatpõrand tundub loogilisem vaibast. 14 lapse kohta oli üks tore õpetaja, kuid ilmselgelt oli teda liiga vähe. Kui selgus, et üks laps on kaduma läinud sel ajal, kui nad lauldes mööda maja jalutasid läks ta teda otsima.. mis siis juhtus, võttis minul suu lahti. Üks neiu ründas teist. Üks hakkas toole pilduma. Üks üritas käru liumäe trepist üles lükata (ma ei julge mõeldagi, mis eesmärgil).
Mis mind aga kõige enam hämmastas – kõik lapsed võtavad ise endale toidu kaasa. Söömisi on kolm – hommikul joogipaus, kell 12 lõuna ning kell kaks snäkk. (koju minnakse pool neli). Ma ei tea, mis lõunaks lastel kaasas oli, kuid snäkid nägime ära – ühel banaan, kahel õun, ülejäänutel kummikommid, vahvlid, muhvinid, küpsised... Mitte kuidagi ei meenuta mulle kolme aastase söömist.
Võibolla on see vaid selle lasteaia eripära ning teised pakuvad ka sooja toitu nagu Eestis. Ma vähemalt väga loodan. Ülejäänud ainet võtvad tudengid on algklassideõpetajad, seega kindlasti suurem osa ainest räägib nendest. Loodan siiski, et see lasteaed ei olnud viimane.
0 comments:
Post a Comment