Eestikeelne nädalavahetus Brüsselis

Oli selline tore nädalavahetus, kus sai kolm päeva jutti eesti keelt rääkida. Mulle igati kasulik, sest Urmas juba mainis, et keeleoskus ei ole see mis vanasti.

Kokku oli lepitud, et kohtume "kõige ülemisel korrusel kella all". Antwerpi rongijaam on tunduvalt suurem kui Eesti omad, seega kella all on turvaline kohtumispaik. Kuidagi õnnestus meil aga nii teha, et kokku saime vahvliputka kõrval. Mis minule sobis, sest sain kohe tema saabudes tõestada oma väidet, et kõik lõhnab vahvlite järgi.

Järgmine päev tegime aga reisi Brüsselisse. Antwerp on vaatamisväärsus ja Brüsselis on vaatamisväärsused (näete erinevust?). Meenutas väga palju Tallinnat, lihtsalt mõõtutes tunduvalt suurem. (Eks see ole pealinnade asi, ehitatakse monstrumiteks). Sinna minek oli aga täiesti omaette komöödia. Ärkasime üles ja hakkasime end valmis sättima. Tubli nagu ma olen, suutsin enda toas korgid välja lasta. Vedasin tooli mööda maja endaga kaasas, et leida kohta, kust see tagasi lülitada. Rongijaama minekuga jäime natukene hiljaks, seega saime tunda endkui filmis. Jooksime rongijaama, tormasime inimestest mööda ja eskalaatoritel ei sõitnud vaid peaaegu lendasime. Hüppasime rongi. Sellega meie film ka lõppes, sest rong ei pannud pärast meie sisenemist uksi kinni, et minema uhada. Kui väljumisajast oli seitse minutit üle läinud, tekkis meil paanika - kas ma oleme õigel rongil? Lõpuks selgus aga tõde: rong õige ei olnud, kuid Brüsselisse läks küll. Jooksime 09:03 rongile ning jõudsime 08:11 rongile. Elagu kellakeeramine, mida meile keegi meelde ei tuletanud.

Brüsselis meenus mulle aga väide, mida ma olen sageli kuulnud - hollandi keele võin ma seal ära unustada. Kui alguses sundisin ma Urmast asju ajama (pileteid ostma jne) ning tema tegi seda kõigepealt inglise keeles, kuid lause "Vabandust, ma ei räägi inglise keelt" peale läks üle prantsuse keelele, siis päeva lõpuks proovisin mina ka. Hollandi keeles. See lõppes aga sellega, et Urmas kordas minu lause prantsuse keeles ja saime, mida soovisime.

Mis kõige enam meelde jäi reisist olid atomium. Seisime selle 102m kõrguse ehitise ees ja tähistasime Urmase nimepäeva kuuma päikest ja maailma parimaid vahvleid nautides. Lõpuks ronisime sinna üles ka. Vaade ülevalt oli võimas.