Ma olin Waterloos ja jäin ellu!

Neljapäev oli siin riiklik püha ja seega otsustasime midagi natuke teistsugust teha. Leppisime kokku, et lähme vaatame üle Waterloo mälestusmärgi. Hommikul 9:28 kostus minu uksel koputus ja Vero küsis, kas ma tulen. Olin paanikas, hispaanlane ja on pool tundi varem kohal! Hiljem rahustati mind maha, et eile öeldi keelevääratusega vale kellaaeg ja nad jäid täna hommikul siiski hiljaks. („fifty“ ja „fifteen“ kõlavad ju sarnaselt).

Rongijaama suundudes tundus tuul veidi tugevam kui tavaliselt, kui sellest me end häirida ei lasknud ja istusime rongi. Brüsselis vahetasime transpordi teise rongi vastu ja mõne aja pärast olimegi Waterloos. Selleks ajaks oli vihmasadu juba alanud.

Meie lemmiklauseks pärast seda sai „I've been in Waterloo, and I survived!“, kuna olud, millega seal rinda pistsime, andsid sõja tunde küll. Meil sakslastega ei olnud alguses häda eriti midagi, hispaanlased ja itaallased ei jõudnud ilma ära kiruda.

Kui me lõpuks monumendi juurde jõudsime, saime kokku selle seltskonnaga, kes autoga tulid. Meie kohtumine jäi lühikeseks – nad tulid autost välja vaid selleks, et meid tervituseks kallistada ning otsustasid, et ilm on nii kole, et nad liiguvad kohe edasi oma järgmise plaani juurde – Saksamaale minna. (Enamus olid sakslased ja plaanisid nädalavahetuseks koju minna). Meie astusime aga vihma trotsides vapralt edasi.

Mälestusmärgi juures öeldi meile, et kuna torm on niivõrd kohutav, siis üles meid ei lubata. Pileti hind lasti alla ning meil oli võimalus vaadata kahte filmi, külastada muuseumi ja panoraami.


Kui me tagasi hakkasime tulema, ei uskunud me oma silmi – ilm oli läinud hullemaks. (Olime veendunud, et jubedamaks minna ei saa). Carlotta (Itaalia) avastas suveniiripoe riiulilt midagi, mis talle kohutavalt nalja pakkus – selga tõmmatav prügikott! (loe: kilekeep). Anna (Hispaania) tõmbas selle imeleiutise selga ja hakkasime linna poole tagasi astuma. Ilm oli nii jube, et see oli juba naljakas.

Ostsime bensukast veidi kuuma teed/kohvi ja suundusime tagasi rongijaama. Esimest korda elus otsustasin juua teed suhkruga ning kui ma mingi hetk püüdsin suhkrut tassi raputada, selgus et ma ei tee suhkrul ja kohvikoorepulbril vahet. Kummelitee kohvikoorepulbri ja meega ei ole hea muide.

Tagasi Antwerpis, läbimärjalt ja külmunult, lubasime endale ühe tänavavahvli, mis on paremuselt teine, mida ma siin söönud olen. (Brüsseli vahvlit ei trumpa miski üle vist).