Külalised ja Brugge vol2

Pärast eestikeelset nädalavahetust tuli periood, kus eesti keelt peaaegu üldse ei olnud (välja arvatud minu üksikud keelevääratused, kus ma „Exactly“ asemel „Täpselt“ ütlesin ja valikuid ette lugedes „or“ „või“’ga asendasin.)

Nimelt tuli Sebastian külla, et näha ka seda ilusat riiki, kus vahvleid kahe suu poolega süüakse. Kolasime ringi mööda linna ja vaatasime kõik vaatamisväärsused üle. Kahjuks oli üks tänav lukus (see kõige pisem, millel on uks lausa ees) seega seda näidata ei saanud. Räägitakse, et seal seistes on kellahelin kõige ilusama kõlaga, pean sinna tagasi minema, sest tahan kinnitust või ümberlükkamist.

Stadspark, kuhu ma polnud juba mitu päeva sattunud, oli lõpuks sügisvärvidesse läinud ja jänesed närisid kahe suupoolega puude all lehti ja porgandeid. Sebastian vaatas mind pika pilguga, kui rääkisin vaimustatult, et äkki näeme jänkusid ka. „Jänesed, keset linna, pargis?“ Pärast viie hüppaja nägemist pidi ta oma sõnad minu hallutsinatsioonide kohta tagasi võtma.

Ühel õhtul korraldasime aga õhtusöögi. Kutsusime Anna ka, kes tuli koos Hispaania delikatessidega - nö kuivatatud lihaga. Teate küll, pannakse aastaks maa alla karpi, siis võetakse välja ja süüakse palju mahub. Kuna üht oli ta mulle juba varem sisse söötnud, julgesin ka teisi proovida. Nimesid ma hetkel öelda ei oska, ta lubas need üles kirjutada mulle. Kogu toit (mille juurde kuulus tegelikult ka magustoit, leivasupp. Kuid kõhus oleva ruumi puuduse tõttu me selleni ei jõudnudki) oli väga hea ja kiitused kokale (loe: mulle).

Pärast mitut päeva Antwerp võtsime suuna rongijaama ja sõitsime Bruggesse. Endalegi üllatuseks suutsin ma giidi rolliga päris hästi hakkama saada ja nüüd tahaks kohe jälle minna ja giidi mängida. Lubasin eelmisel korral rohkem pilte ja neid ka tuleb. Alguses tegime jalutuskäigu kohtades, mille kohta ma oskasin põnevaid lugusid pajatada. Eriti põnev oli aga see, et me suutsime kirikusse jõuda täpselt selleks ajaks, kui "püha veri" välja võeti ning avalikkusele näidati. (Eelmisel reisil sinna linna me seda ei näinud). Nii et nüüd saan öelda, et olen ka selle ära näinud. Lõpuks otsustasime, et nüüd on õige aeg ronida kellatorni, mis nägi välja selline:

Milline kellatorn seest välja nägi? Kitsas keerdtrepp üles. Loomulikult suutsime me tipptunni ajal sinna jõuda, sest kõik tahtsid kas üles või alla minna. Lihtne ei olnud kuid omamoodi väga lõbus. Üles jõudes saime aru, et ronimine sinna oli vaeva väärt, sest vaade oli suurepärane. (pool ülemisest korrusest oli remondis seega igas suunas vaadet ei saanud)

Selleks ajaks kui me sealt ära tulime, oli juba üpris pime - majad nägid kummituslikud välja ning luiki kanalitel näha oli tunduvalt keerulisem. Sellest hoolimata suutsin ma mõne pildile meelitada.