Möödnud nädalal käisime Oostendes, linnas mis asub Põhjamere ääres ja mida peetakse.. koledaks. Belgia esimesed kaks kuningat (Leopold I ja Leopold II) jumaldasid seda linna ja et neil seal suviti parem olla oleks, ehitati võimsaid maju. Kui aga levisid kuuldused, et Belgiat kavatsetakse rünnata just sealt kaudu, visati inimesed oma villadest välja ning nende kodudest tehti müür (fassaad jäeti alles ning selle taha tehti tugev sein, et vastaseid petta). Ründajad aga otsustasid ümber ja ei saabunudki sinna. Majad koos müüriga võeti maha ning plaan need taastada hävis kuna sel perioodil leiutati „pühad“, mis andis inimestele võimaluse mere äärde puhkama minna. Seega oli kasulikum ehitada kortermajad, sest need toovad rohkem tulu. 
Nagu mereäärsed linnad ikka elatus ka Oostende kaua aega kalandusest. Seda oli näha, sest linnud seal olid ikka väga pirakad ja prisked. Nagu kotkad juba. Ülesöönud kotkad.
Linn ei jätnud küll väga võimsat muljet, kuid näppupidi meres olemine küll. Õppejõud ütles, et me läheme jalutame mere kallast mööda, et me saaks veevälja näha. Meie ütlesime, et me tahame katsuda ka ning momendil kui mere äärsele jalutusplatformile jõudsime, tuiskasime nagu pisikesed lapsed vee suunas. Korjasime teokarpe (mina ka kive), kirjutasime oma nimed liivale, jooksime lainete eest ning tegime hunniku pilte. Õppejõud nägi suurt vaeva, et meid sealt ära saada. Inglismaad kahjuks ei näinud, see jääb liiga kaugele.
Ilmaga meil vedas. Kui hommikul oli pilves ja sombune nagu tavaliselt, siis lõuna paiku ilmus päike ja sinine taevas. Antwerpi poole tagasi sõites muutus ilm aga jälle jubedaks – õnneks me oleme harjunud. Kusjuures, selleks nädalaks lubati miinuskraade ja lund. Nii et lootust lund näha enne uut aastat on olemas! 
0 comments:
Post a Comment