Euroreis on selleks korraks läbi ja emotsioone, tundeid ja mõtteid on oh kui palju. Pilte samuti. Kõike siia kirja kindlasti ei saa, nii et vabalt võib täpsustavad küsimusi esitada ja pilte nõuda, kui tagasi jõuan.
Alustasime oma reisi reede hommikul auto lume alt välja kraapimisega ning seejärel suundusime Luxemburgi poole. See riik oli kõigest läbisõitmiseks, mitte millekski enamaks.
Alustasime oma reisi reede hommikul auto lume alt välja kraapimisega ning seejärel suundusime Luxemburgi poole. See riik oli kõigest läbisõitmiseks, mitte millekski enamaks.
Pärast seda tuli üpris lumine Prantsusmaa. Alguses oli kõik ilus ja tore, lund natukene sadas ja teed olid seetõttu libedad, kuid ei midagi enamat. Mida aga aeg edasi, seda hullemaks asi läks - lõpptulemusena olime jõuluõhtul Prantsusmaa kiirteel seismas, liikumiskiirus oli praktiliselt olematu ja ummikud kilomeetrite pikkused. Arvatavasti nägite seda uudistes ka. Helistasime hotelli ja hoiatasime, et tuleme suure hilinemisega. Mõni aeg hiljem saime aru, et mägedes sõitmine ei ole mitte hulljulgus vaid lauslollus ja tegime plaanid ümber. Andsime hotellile teada, et ei tule üldse ja võtsime suuna kohe Barcelona poole, et vältida mägesid ja leida teel uus ööbimispaik. Kella kahe paiku öösel astusime F1 hotelli sisse, saime voodi ja kustusime ära. Lõuna-Prantsusmaal ei olnud sel hetkel lume lõhnagi.
Järgmine hommik hakkas sellega, et hotelli hoovist auto libeduse tõttu ära ei tahtnud sõita. Oli tekkinud paar cm lund. Küsisin hotellist, kas neil on liiva või miskit, nad vaatasid mulle suurte silmadega otsa, et mismõttes ma lume ja libeduse vastu liivaga võitlema lähen. Saime ilma liivata liikuma ja võtsime suuna Barcelona poole. Natukese aja pärast oli lumi kõigest mälestuspilt ajus.
Tuul seevastu oli aga meeletu. Mina olin kahe käega selle poolt, et kui sööma lähme jääb keegi autosse, juhuks kui see ära lendab, siis vähemalt saab autos olev inimene öelda, kus see maandus. Üpriski imelik oli nö tavalisete puude kõrval järsku palmi näha. Mind mind aga palmidest enamgi köitsid olid... käbid! Suured nagu hästitoidetud põrsad. Selline pähe kukuks oleks ikka üpris valus.
Õhtupideduses teretas meid Hispaania. Tankisime esimeses bensiinijaamas, mis ette jäi. Onu leti taga valdas vaid üht keelt ja raadiost kõlas hispaania rütme. Hilisõhtul sätendas ööpimedusest vastu Barcelona, millest tuleb juttu järgmises sissekandes.
Järgmine hommik hakkas sellega, et hotelli hoovist auto libeduse tõttu ära ei tahtnud sõita. Oli tekkinud paar cm lund. Küsisin hotellist, kas neil on liiva või miskit, nad vaatasid mulle suurte silmadega otsa, et mismõttes ma lume ja libeduse vastu liivaga võitlema lähen. Saime ilma liivata liikuma ja võtsime suuna Barcelona poole. Natukese aja pärast oli lumi kõigest mälestuspilt ajus.
Tuul seevastu oli aga meeletu. Mina olin kahe käega selle poolt, et kui sööma lähme jääb keegi autosse, juhuks kui see ära lendab, siis vähemalt saab autos olev inimene öelda, kus see maandus. Üpriski imelik oli nö tavalisete puude kõrval järsku palmi näha. Mind mind aga palmidest enamgi köitsid olid... käbid! Suured nagu hästitoidetud põrsad. Selline pähe kukuks oleks ikka üpris valus.
Õhtupideduses teretas meid Hispaania. Tankisime esimeses bensiinijaamas, mis ette jäi. Onu leti taga valdas vaid üht keelt ja raadiost kõlas hispaania rütme. Hilisõhtul sätendas ööpimedusest vastu Barcelona, millest tuleb juttu järgmises sissekandes.
0 comments:
Post a Comment