Prantsusmaa!

Nagu juba kombeks saanud, jõudsime öösel hotelli. Seal istus onu, kes hakkas siis meie reserveeritud tuba otsima ja lõpuks ütles, et oi teate, see on tühistatud. Meie ei sattunud vaimustusse. Onu uuris ja puuris ning leidis, et pole hullu - nad saavad meile teised toad anda, üks suure voodiga, üks kahe voodiga. Olime rahul. Läksime tubade juurde ja esimene uks.. ei tulnud lahti. Tee mis tahad. Läksime siis teise juurde, uks avanes ilusti ja toas oli suur ja lai voodi. Mis tegi minu aga õnnetuks, sest järelikult tuba, kus minu voodi mind igatsevalt ootas, oli kinnise ukse taga. Läksin tagasi ja katsetasin uuesti. Mitu korda. Tulemus endine. Katsetasin nii capoeiravõtteid kui jõudu, uks jäi suletuks. Nukra näoga kurtsin turvamehele oma probleemi. Tema arvas, et see on võimatu ja tuli uurima. Katsetas korra, katsetas kaks. Lõpuks andis õlaga ühe korraliku hoobi vastu ust ja see avanes. Turvamees vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles, et ju pole mul piisavalt jõudu. Nojah. Tõbasin ukse kinni ja käskisin tal selle uuesti avada. Kahjuks tuli uks avada sama nipiga. Pärast mõningat korrigeerimist avanes see juba kõigest koodi vajutusega. (Kuigi tõrkus ka hiljem veel mõned korrad.)
Astusime tuppa ja olime üpris üllatunud kui seal oli.. üks suur voodi. Turvamees püüdis asja parima nurga alt näidata "Aga teil on telekas!". Kuna suure voodi kohal oli ka narivoodi, siis me väga palju kurtma ei hakanud ja jäime tuppa. Võimsalt reklaamitud telekas oli natukene probleemne - pärast seda, kui ta oli üles soojenenud viskas pildi eest ära. Hotell hotelliks. Räägime Pariisist.

Hispaaniaga võrreldes esimene reaktsioon oli, et kus on papagoid ja soe päike. Lund küll ei olnud enam, kui soojemaks polnud väga läinud. Otsustasime esimese asjana üle vaadata katakombid. Sinna jõudes nägi pilt välja täpselt samasugune nagu filmis Eurotrip. Järjekord on nii pikk, et ühest otsast teise ei näe. Otsustasime järgmisel päeval uuesti katsetada. Jumalaema kirik nägi küll natukene pisike alguses välja, kuid seda ainult väljas. Ma olen veendunud, et seest on see suurem kui väljas.




Uue aasta eest oli meid hoiatatud - kõik tahavad korraga minna. Läksime küll varem, kuid kasu polnud sellestki. Pool tundi enne uut aastat oli selge, et Eiffeli juurde me ei jõua enam, seega sammusime tänavale ja püüdsime leida head kohta. Jõudsime Champ Elyseele, mis on üks põhikohti uue aasta vastuvõtuks.
Rahvast oli meeletult, enamustel shampusepudel kaasas. Üks võimsamaid momente oli kindlasti kui kogu rahvamass hakkas viimaseid sekundeid lugema - nagu filmis. Ja siis tuligi uus aasta. Kõik olid õnnelikud. Isegi üks pisike rakett oli nurga tagant näha. Lugesin kuskilt, et Prantsusmaal ilutulestikku ei tehagi. Alguses ei saanudki nagu aru, et uus aasta nüüd kohal on. Aga näe - tuli ka ilma miljoneid taevasse laskmata.

Järgnevad päevad olid meeletult udused ja vaade linnale vajas üpris palju kujutlusvõimet. Näiteks sellel pildi, seal paremal ääres on Eiffel.

Õhtupimeduses sai Eiffel ka muidugi ära nähtud. Siis oli juba natukene kergemini märgatav.Viimase päeva hommikul läksime uuele katsele katakombidesse. Seekord oli see lahti ja järjekord ei olnud ka meeletult pikk. Umbes 45 minutit seismist ja sees me olimegi! Alguses oli see lihtsalt vahva tunnel maa all. Mingi hetk oli see aga pigem materjal õudukateks. Samas, olla sellises kohas, andis tunde, mida sõnadega kirjeldada on raske. Iga luu seal kuulus kellelegi, iga luu kõndis kunagi ringi tundis, mõtles, hingas. Mõtteainet pikemaks ajaks.

Ja et sissekanne lõppeks natukene vähemsüngemas toonis, siis pilt minu lemmikpoest. Ferrari logo maksab ikka võimsalt. Rinnamärk Ferrari logoga (teate küll, eakordsed doonorid saavad veretilga kujulise) oli 19€. Aga pood oli ilus. Mis sest, et nad ei suutnud mulle isegi mitte punastes toonides F1 autoga võtmehoidjat leida.
Lõpuks pakkisime oma asjad kokku ja hakkasime tagasi Antwerpi poole vurama. Õhtuks olime kohal ja minu jaoks oligi Eurotrip läbi. Esimene õhtu kodus oli supermõnus olla. Järgmine päev oleksin vabalt juba uuele reisile võinud minna.