Kuna inimesed hakkavad vaikselt kodupoole liikuma, siis eile toimus esimene hüvastijätt. Mis algselt oli "Hei, ma tulen sulle korraks külla" muutu mitmetunniseks jutuajamiseks, sest avastasime, et näeme teineteist viimast korda.
Martaga (Poola) tutvusime keelekursusel, mis tähendab, et üks mu esimesi sõpru siin oli tema. Seega hüvastijätt oli natukene kurvem kui mõne teise inimesega. Homme toimub veel üks lahkumispidu, kuid sinna ma kahjuks minna ei saa. Lubasime Martaga, et see ei ole mitte hüvastijätt vaid soovisime "peatse kohtumiseni".
Ise üritan ka vaikselt pakkida. Üldjuhul annan alla koheselt pärast alustamist, mis jätab mulje, nagu ma oleks oma toas midagi õhku lasknud. Asjade kokku panemine on natukene keerulisem kui ühikasse kolida. Siin ei saa öelda "ah, nädala pärast on näha, kas seda vaja läheb ja kui on vaja, siis kodust toon". Mida mul on tõesti vaja ja mida ma võin laiali jagada?
0 comments:
Post a Comment