See imeline Hispaania!

Hispaania on hämmastav riik. Neil on mandariinipuud keset tänavat, rohelised papagoid lendavad ringi ja.. siestad! See viimane meeldis meile ikka eriti.

Öösel jõudsime hotelli, kus saime ilusa neljase toa. Pärast selle ülevaatamist läksime välja ja pidutsesime hommikuni vajusime kohe magama. Hommikul äratas meid vapustav päikesetõus, mis kodumaa omast oli täitsa teistsugune. Pärast seda, kui olime end põleva tähe lummusest vabastada saanud, läksime hommikust sööma. Valik oli üpris rikkalik; valida sai nii (kohutava järelmaitsega) spinatipirukat kui ka kohalikku delikatessi - aastaks maa alla kuivama pandud liha. Kuna mina olin seda Belgias Anna käest juba saanud, soovitasin teistele ka. See aga lõppes sellega, et mina pidin selle üksi ära sööma.Nelja päeva jooksul vaatasime Barcelonat nii tänavalt, selle kohalt kui ka alt. Metroosüsteem hämmastas mind oma lihtsuse ja kiirusega. Ei mingit ajuvaba möla, vaid kõik on lihtne ja loogiline. Lausa lust oli sõita. Tänava peal oli ka ilus - nagu ennem sai mainitud, siis mandariinipuud kaunistasid aedu ja tänavaid. Päike oli soe ja inimesed - keda oli ikka väga palju - õnnelikud ja rõõmsad.
Üle sai vaadatud kalade kodu, kus leidus igasuguseid uimelisi. Sealhulgas ka kaheksajalad, kes mulle meeletult sümpatiseerima hakkasid, sest nad suutsid ennast ruudu kujuliseks väänata ning haid. (Kaheksajalg teatavasti ei ole kala).

Minu üheks lemmikpaigaks sai Gaudi park, mis asus väga kõrge mäe otsas. Eestlaste mõistes oli see mägi. Neile oli see pisike liivahunnik. Gaudile meeldis ehitada kõiksugu kahtlaseid ehitisi ning majad tema pargis meenutasid pigem piparkooki. Mis minule aga tunduvalt rohkem tema kunstist meeldis oli... pargitaimed. Nimelt, ühes kohas kasvas suur hunnik kaktuseid! Okkavabad, kuid siiski kaktused. Minu pisike paradiis.

Kui Hispaanias juba olla tuleb ka vahemeri üle vaadata. Seisis seal, sinine nagu postkaartil ja nägi väga ahvatlev välja. Kui võtta arvesse seda, et oli detsembri lõpp, siis eestlaste jaoks oli inimesi rannas liiga palju. Oleme ju harjunud sellega, et sel ajal on seal vaid kalurid, mitte aga... onud, kes sulle püüavad "värsket kookost" pähe määrida. Mina ahvatlusele vastu panna ei suutnud ja koorisin varbad paljaks ning toppisin merre. Märg nagu vesi ikka. Minu eesmärgiks oli leida endale ilus kivi (kivikoguja nagu ma olen) ja nii mõnegi kivi püüdmisel tuli lainetega võidelda, mis tähendas aga seda, et lõpuks olin ma põlvini märg. Vesi väga soe ei olnud, selline hiliskevadine vesi.

Viimasel päeval läksime parki, mis asus meie hotelli kõrval. Meil ei olnud õrna aimugi, mis seal on täpsemalt. Kohale jõudes selgus, et mõnest puust ja paarist lillest on asi kaugel. Pargis oli igasuguseid hoiatussilte, kelle eest hoiatati me ei teadnud. Lisaks sellele oli see vapustavalt suur ja ilus koht - nagu oleks kuskil keset metsa kaugel tsivilisatsioonist mitte mõne metroopeatuse kaugusel Barcelona kesklinnast. Keset parki oli aga.. laburünt! Meist keegi ei olnud kunagi päris ehtsas laburündis käinud, seega võimalust kasutamata me ei jätnud. Minule kõige keerulisemaks osutus aga mitte sealt välja pääsemine vaid just vastupidi - sisse saamine. Põnevuse mõttes võtsime igaüks eraldi tee. Minu valitud tee viis aga ümber laburündi. Kui ma lõpuks sinna sisse pääsesin sai pärast mõningat seiklemist ka teised üles leitud. Nõustusime kõik, et koduaias võiks ka selline olla - näiteks välisuksest tänavani.

Hispaaniast lahkuda otsustasime... vist kõige mägisemat teed pidi üldse. Mägede vahel, järjest tõustes kõrgemale. Tee oli kui vingerdav uss ja minul - kes suudab ka kõige jubedamatel atraktsioonidel mitu korda järjest käia - läks süda pahaks lõpuks. Aga vaade oli ilus. Igapäev autoaknast sellist pilti ei tee, ega?Ja siis järsku, jalutas tee ääres, kus teoorias pidi juba kuristik olema, kaks lehma! Jalutasid seal nii muuseas ja nautisid ilma, nagu see oleks nii igapäevane ja tavaline.

Meie reisil oli veel palju muud sellele lisaks, kuid midagi peab jääma ka selleks ajaks jutustada, kui ma tagasi tulen. =)

P.S. Hispaanias nägin ma 15 minuti jooksul rohkem kasse kui Belgias poole aastaga. Mitu neist olid punased!