Täna on kuidagi nukker ja udune päev. Nii meeleolult kui ilmastikult. Sel ajal kui eestlased juba kõrvadest lund välja ajavad, naudime meie +10 kraadi vihmaga. Mitmendat päeva. Nagu jahedasse vihmametsa oleks sattunud. Üldse on imelik - varjuta saab märjaks aga varjuga on ka natukene totter, salli ja mütsiga on palav aga ilma ka nagu ei ole hea. Või siis ma ei ole täna millegagi rahul.
Hommik algas varakult, nii enne seitset. Rääkisin endale tükk aega, kuidas ma tahan kooli minna ja kuidas ma ei ole unine, aga endale valetamine oli üpris narr. Lõpuks suutsin end üle voodiääre lükata ja kooli lipata. Läbi vihma, loomulikult. Jõudsin kohale 2 minutit enne loengu algust. 10 minuti pärast jõudsid türklased. Sellest 7 minutit hiljem tulid hispaanlased. Ning teadmata aeg pärast neid tuli õppejõu kolleeg. Uurisime tema käest, et kas ta on midagi ehk meie loengu kohta kuulnud, mille peale ta tegi suured silmad ja ütles, et õppejõud on täna Brüsselis. Kõnedega kätte teda saada ei õnnestunud. Kuna see ei olnud meie ainus aine sel päeval, lasime helistada teisele õppejõule, lootuses, et saame tema loengu varem ära teha. Vastus ei olnud aga see mis me ootasime - ta oli minut tagasi kooli helistanud, et on haige ja täna loenguid ei anna. Vantsisime - läbi vihma - sama targalt tagasi kui kooli läksime.
Ja ülejäänud päev on üpris samas taktis liikunud. Eestisõbrad saavad kokku, et filmi vaadata enne kui üks nendest kaugele mitme maa ja mere taha läheb. Mina olen siin, ka sel hetkel kui ta ära läheb. Siinsed sõbrad õpivad eksamiteks ja seega nendega saab juttu ajada küll, aga üldjuhul eriala teemal. Majandusjutud ajavad varsti mu hulluks.
Saabuva lahkumise tõttu lõi vist koduigatsus välja. Kodust ära minek on alati kurb, isegi siis, kui lähed.. koju.
Õhtu tuleb ehk värvilisem. Saan süüa (mida ma ei pea ise tegema) ja kinno lähme ka. Natukenegi vaheldust vihmale.
0 comments:
Post a Comment