Vallutamas Belgiat

Esmaspäeval, pärast seda kui Hollandist tagasi olime, uurisime välja, mis siis sõtse mulle tõi - hunnik komme, et teistele jagada; suure pätsi leiba; söödavat juustu ja jõulutoitu! See viimane tähendab siis verivorste ja kapsast. Kuna Giuseppe pidi mulle laenama head Itaalia muusikat, siis tuli ta külla ja korraldasime varajased jõulud. Sõime kartulit koos kastme, hea leiva ja verivorstidega.

Ta on kõigist Erasmuse sõpradest ainus, kes on huvitatud talvel Eestisse tulemisest, siis ma väga üllatunud ei olnudki, kui ta sõi ja kiitis. Tallinna kommide peale läksid noormehel aga silmad särama ja kui ma veel Eesti mündi ka andsin, siis oli ta valmis rõõmust kokku kukkuma. Ütles, et nüüd on veel suurem soov Eestisse tulla. Igati edukast õhtusöök!

Homme liigume aga Eurotripi kolmanda osa juurde - Prantsusmaa. Seega ilusaid jõule ja vapustavat uut aastat kõigile!

Ei ole kuskile kadunud, täitsa alles. Lihtsalt väga internetivaba ja hõivatud. Nimelt, eelmisel neljapäeval pakkisin oma seljakoti kokku ja sõitsin ära Hollandisse, et olla nädala lõpuni seal. Holland on riik, millesse mina armusin - kõik need tuulikud ja tulbid, kanalid ja jalgrattad. Minu sealoleku ajaks tuli maha ka lumi, mis tähendas loomulikult täielikku kaost - kes oleks osanud arvata, et 4cm lund kaotab ühistranspordi võimaluse tundideks ning takso tellimine kojusaamise protsessi eriti ei kiirenda. Nii me siis seal olimegi - varbad märjad ja lumevangis. Kraapisime bussijaamas peatuse silti lume alt välja, et teada, kus me üldse oleme. Pärast tunniajalist ootamist tuli takso ka, juht oli sõbralik kuid pärast meie lauset "Lund ju ei olegi!" ta eriti jutualdis enam ei olnud...

Tulbimaal külastasime erinevaid linnu ja vaatasime maailma suuruselt teise sadama üle. Võimas küll kui sõita 30km ja ainus, mis sa tee ääres näed on sadam. Väga võimas vaatepilt.

Külastasime reedel Ghenti ja otsustasime pärast õppejõu pilgu alt pääsemist, et lähme mängime turiste ja tekitame suveniire. Kaugele me plaaniga ei jõudnud, sest tähelepanu pälvis pisike pood, mille aknal oli hunnik erinevaid münte ja marke. Läksime sisse ja meie suureks üllatuseks müüdi seal ka postkaarte, seega hakkasime aga valima. Järsku tormas Ahmet minu juurde ja hüppas üles alla, ise vaimustuses oma leiust. Nähes lippu läksid ka minu silmad särama, kuid seejärel ei olnud ma päris kindel, millega tegu on. Oh mind rumalat, need olid ju meie euromündid!

Kui ma Belgiasse kolisin oli Eesti siinsete jaoks imelik maa kuskil kahtlaselt külmas paigas, kus inimesed verd söövad. Paar kuud nägin vaeva ja nüüd kuulen lauseid „Oh, nii ilus riik!“, „Mina kolin küll sinna!“. Siiski pean mainima, et senimaani on ainult üks inimene lubanud mulle talvel külla tulla ja seda pärast pikk arutelu endaga, kas ta suusakostüüm peab vastu -20 või -30C. Ilm on ikka veel tegur, millest nad üle ei saa. Kui ma ütlesin, et see on ju põnev kogemus sellist külma näha öeldi mulle otse, et „On kogemus jah, aga mitte kogemus mida ma omada tahan.“

Miks siis Eesti ilus on?
• Me saame internetis hääletada. Kui nii saaks, siis muud ei teekski kui istuks kodus ja hääletaks koguaeg.
• Me oleme pisike riik. Ei vaja 12 tundi, et sõita ühest riigi otsast teise.
• Me ei ole usklikud. Hiljuti lugesin, kuidas tehakse sarja „Weird World“ kus üks osa pühendatakse Eestile, sest meil on nii vähe religiooseid inimesi.
• Meie koolisüsteem nõuab inglise keelt kolmes osas: kuulmine, kirjutamine ja rääkimine
• Meil on imeline (ja naljakas) keel. „Iseenesestmõistevalt“, „jõeääre õueaiamaa“, „asjaajaja“, „jüriöö ülestõus“. (Nad arvasid, et ei iial enam arva nad, et Islandi vulkaani nime hääldamine on keeruline)
• Meil on päkapikud!! Nagu mulle öeldi, on need kõige lahedamad tegelased üldse.

Kurtsin eelmine nädalavahetus, et igav on. Sain mitu ettepanekut ja kõik need läksid ka käiku. Üheks oli minna uisutama. Saime Bertiga (Belgia) kokku ja sõitsime bussiga teise linna, kuhu tähistati jõululaata. Ilm oli nii jube, et külma taluva eestlasena värisesin ma nagu haavaleht tormis. Vaatasime ära ilutulestiku ja otsustasime, et enne jääle minekut on meil vaja saada sooja. Nimelt, lumetuisk oli selline, et üldjuhul "vaatasime" tulevärki kas silmad kinni või seljaga. Istusime seltskonnaga siis pubis ja jõime teed. Ma olen juba täitsa harjunud, et siin antakse teega küpsis kaasa. Seekord anti kaks küpsist ja sokolaad.

Viimaseks oli Hispaania õppejõu töötuba. Hoidsime kõik pikast nöörist kinni ja seisime pimeduses. Seejärel liikusime ruumi, mille keskel oli suur valge lina, kuhu prožktoriga lasti erinevaid taustu. Moodustasime ümber selle ringi ja hakkasime niimoodi ringiratast liikuma, mis tähendas, et ühed tegid varjuteatrit ja teised nägid seda teiselt poolt. Liikuma pidi vastavalt muusikale, mis varieerus seinast seina – kurvad armastuslaulud kuni õudusfilmide algusmuusika. Ääretult põnev ja midagi täiesti omamoodi.

Päev lõppes sellega, et iga töötoa viimane seltskond pidi esinema kaks minutit või rääkima, mida nad tegid. Kuigi oli öeldud, et enne mõelge välja, mida teete, läksime meie lavale ja olime spontaansed, laulsime Hakuna matata (sest selle laulu järgi olime liikunud) ja hüppasime ringi nagu teised näeksid ainult varje. Saime suurima aplausi.

Mõtteid ja ideid enda tulevaseks tööks sai meeletult palju igatahes. Peaks Tartu Ülikoolile ka ettepaneku tegema, et võiks midagi sellist organiseerida.

Ühe aine raames käime vaatluspraktikal erinevats koolides ja lasteaedades. Laias laastus on põhimõte sama nagu Eestis - läheme kohale, vaatame ja paneme asju kirja. Kui aga detailidesse laskuda, siis on erinevusi oh kui palju. Näiteks:

1) Tartus oli ülikoolil kindlad lasteaiad, kuhu õpilasi saadetakse. Siin peab õpetaja end ogaraks otsima. Enamus kohad üliõpilasi näha ei taha. Seega kogu siin oldud aja jooksul oleme käinud kahes kohas.
2) Tartus oli meil sada paberit, mida täita; nimekirjad sellest, mida jälgida; juhised, kuidas seda teha. Siin visati meid kahe paberiga lasteaeda ja kästi pool tundi vaadelda. Jagasin siis enda tarkust Türgi neiudele, kuidas vaatlus läbi viia (kirjutad ainult, mida näed, mitte mida arvad jne). Kuna õppejõud teab, et minul on see asi rohkem käpas kui teistel (loe: olen teinud, teised ei ole) saan sageli vaatlusel õpetajat mängida ja teisi juhendada.
3) Tartus oli tähelepanu vaja osutada kõigele - õpetaja sõnakasutusele ja suhtumisele, laste omavahelisele läbisaamisele, mööbli paigutusele, ruumi dekoratsioonidele. Siin peame tegema 5 minutit lapsevaatlust ning ülejäänud on üpris meie enda vaba looming.
4) Tartus peame praktika lõpuks esitama praktikapäeviku. Siin piisab sellest, kui pärast paberile paar kriipsu tõmbame ja loengusse kohale läheme.

Neljapäeval külastasime Brüsselis lasteaed-aelgkooli, kuna Antwerpist õppejõud rohkem koole meie jaoks ei leidnud. Maja oli üpris uus kuid külm nagu Alaska. Mind kohutavalt häiris, kuidas vahetusjalanõude olemasolu ei tunnistatud. Nii õpetaja kui õpilased tuiskasid ringi samade papudega, millega hommikul oli tuldud. Samas oli palju, mis mulle meeldis - algkoolis pärast kirjutamist venitusharjutused, paberi asemel tähtede harjutamine kilele kirjutades. Omapärane oli see, et kooli jaoks oli oluline vanemate haridus. Kui vanematel kõrgkooli paberit ette näidata ei olnud siis pühendati lastele rohkem aega koolis. Selleks oli eraldi õpetaja, kes nendega pikapäevarühma tegi ja lisatunde andis. Nimelt usuti, et kui vanematel puudub kõrgharidus siis kodus ei pakuta neile piisavalt motiveeritud keskkonda ja see töö jääb kanda koolil.

Kui rääkida aga üldiselt Brüsseli koolidest, siis nagu me teame jaguneb Belgia kahe keele vahel. Põhjaosa on hollandi keel ja lõuna prantsuse. (Ja tegelikult on osa ka saksa keelne) Brussel kui pealinn peaks olema kakskeelne. Hollandikeelne haridus olevat aga parem ja seega tahavad kõik, et nende võsukesed õpiksid hollandikeelses koolis. Mis tekitab olukorra, kus paljud lapsed ei õpi mitte oma emakeeles vaid tulevad kooli nii, et nad ei oska sõnagi keelt, millest neid õpetama hakatakse.

Kui teil kunagi tekib võimalus vaadata jalgpalli koos hispaanlastega, haarake härjal sarvist ning ärge jätke võimalust kasutama. Esmaspäeva õhtul kostus koridorist minu nime karjumist ja asja uurides selgus, et hispaanlased lähevad vaatama FC Barcelona ja Real Madridi kohtumist ning kutsusid mind kaasa. Läksin.

Aga mäng ise. Pubi oli rahvast puupüsti täis ja enamus nendest olid hispaanlased. Kuna minu tutvusringkond oli pärit Barcelonast, ei ole keeruline arvata, kellele meie pöialt hoidsime. Et mina end rohkem gruppi kuuluvana tunneks õpetati mulle Barcelona toetuslaule ning pärast pisikest harjutamist sain lausa kõrvalolevate võõraste hispaanlaste käest kiita. (Nüüd nad enam võõrad ei ole loomulikult).


Keset mängumöllu arvasin, et hakkan hulluks minema - kuulsin enda arvates eesti keelt. Keerasin kiirelt ümber ja minu selja tagant kõndis parasjagu mööda kaks vanemas eas meesterahvast. Kuna hispaanlaste "räägime kõigiga ja kõikjal" mentaliteet hakkab mulle külge jääma ja ma kindel ei olnud, kas neid kuulsin küsisin eesti keeles kas nad on eestlased. Üks vaatas mulle šokis näoga otsa ja ütles, et ei ole. Teine nii hämmingus ei olnud ja lausu et muidugi on. Vahetasime vaid paar lauset (kes miks siin on) ja kadunud nad olidki. Eestlastele ei ole tüüpiline võõrastega niisama rääkida.

Kes kursis ei ole, siis Bareclona võitis 5-0. Emotsioonid ja tunded, kaasaelamine rõõmus ja kurbuses oma meeskonnale on eestlastega võrreldes ikka täiesti erinev. Ma ei ütle, et me tuimad oleme, aga selliste emotsioonide saamiseks peaksid absoluutselt kõik Eesti suusatajad Olümpial medalile tulema. Hüppasime üles alla nagu maailmas ei oleks mitte millegi muud tähtsust kui see, et me võitsime.
Tagasi tulles oli ikka veel lumesadu ja meie - olles üliheas tujus - uisutasime veel võimsamalt. Hispaanlastele on lumi midagi ebatavalist seega otsustasime, et aeg on pilte teha. Poseerisime hüpates ja ühel jalal seistes ja igas muus asendis. Tahtsime Annaga koos üht mälestuspilti sellest toredast õhtust (lumi + Barcelona võit kõlab ju nagu Eesti ja Hispaania sõprus) ning võtsime mõlemad sisse asendi, mida kaua hoida võimalik libedal teel ei ole. Poseerimine lõppes sellega, et me kukkusime naerdes keset tänavat. (Arnaud oli selleks ajaks meie seltskonnast kahjuks lahkunud). Lähedal olevas bussipeatuses vaatasid inimesed meid pikkade pilkudega ning kes ei vaatand aplodeeris ja tuli juttu ajama. Soovisid ka meiega pilti ning lõpuks - pärast lumesõda ja veel uisutamist, jõudsime läbimärjana koju.

Ma usun, et enamus on kursis olukorraga, mis hetkel Itaalias on - tudengid keelduvad lahkumast õppehoonetest ning vallutavad Pisa torni. Miks? Protest hariduskärbete vastu. Paar päeva tagasi otsustasid Erasmuse tudengid ka arvamust avaldada - kui häält ei tee ei võeta ka kuulda. Eile 38 riigis protestisid tudengid uue reformi vastu. Kuidas? Plaan oli, et tudengid teevad sildiga pildi, need kogutakse kokku ja lõpptulemusena avaldatakse Itaalia lehes. Ka mina koos hispaanlaste ja venelastega otsustasime toetada itaallasi. Meie tegevust nägi aga kogemata pealt üks ajakirjanik, et kes tuli uurima, miks me keset keskväljakut voodilina peale midagi kirjutame võõras keeles. Tegi paar pilti, uuris tausta ja lubas artikli kirjutada. Varsti pärast seda vaatasid meid eemalt kaks noormeest pikalt. Meie, viisakad nagu oleme, kutsusime neid lähemale. Selgus, et ka nemad on ajakirjanikud, kes olid kohvipausil.

Töökohaks on neil StampMedia - vabatahtlikud noored käivad koos, kirjutavad artikleid ja õpivad tegema erinevaid uudiseid, kasutama kaamerat jms. StampMedia vahendab artiklid ajalehtedele/raadiotele ja niimoodi saavad noored avaldatud. Lõpuks veetsime kogu hommikupooliku nende kontoris, ajasime niisama juttu, tegime artiklit ja olime niisama toredad. Eile ilmus artikkel meie kohta veebiväljaandes ja täna oleme lehes.

Kuna põhikooli ajal oli ajakirjaniku amet mulle väga meeltmööda, olin eile vaimustuses. Lisaks kutsuti meid erinevatele töötoapäevadele. Näiteks mulle pakkusid nad võimalust õppida fotograafiat veidi väga võimsate kaameratega.

Kusjuures, ka tudengid Tartus korraldasid sama asja.

Urmas tuli külla, et naerda mu eesti keele kadumise üle ning külastada linna Brugge. Päev enne minekut vaatasime filmi "In Bruges" ära, et põnevam oleks. See oli minu kolmas kord seal linnas ja alati leian midagi uut. Sel korral leidsin... lume! Kanalitel leidus jääd ja linnud libisesid mööda seda edasi tagasi. Linn ise oli mõnusalt jõulumeeleolus ning isegi kuusk oli püsti pandud (Sel hetkel ei olnud Antwerpis ei kuuske ega lund).

Kuna algne plaan oli, et ka Giuseppe tuleb meiega linna avastama, siis tema soov oli kindlasti näha jääskulptuuride festivali. Tänu temale saime ka meie üritusest teada ja pidime sinna kindlasti minema. Üritust reklaamil oli nimega sama suurelt märgitud, et seal on lausa kuus kraadi külma. Meie Urmasega naersime selle peale.
Festival ise sisaldas aga jääst tehtud kuulsaid sambaid ja sümboleid üle kogu maailma. Olemas olid nii Pisa torn kui Berliini müür, Brüsseli võiduväravad kui kellatorn Bruggest. Ilma kahtluseta oli meie lemmikuks jääst hipibuss!

Toit on senimaani põnev teema, sest... mitte miski ei maiste ikka veel nagu peab. Siis kui ma mingi aeg tagasi proovisin leivasuppi teha vaatas Anna (Hispaania) seda suurte silmadega ja küsis, et miks ma lihast magustoitu teen (leib oli kausis vee sees olnud natuke aega). Eelmisel nädalal kokkasin aga piimaklimbi suppi, selle peale vaatas Sebastian (Saksamaa) seda suurte silmadega, liigutas lusikat edasi-tagasi kausis ja pobises omaette, et "Piim ei saa ju soolane olla..." Sujuvalt läks jututeema üle jõulutoidule. Guugeldasime siis pea iga toitu, sest ta ei tahtnud uskuda, et minust õigesti aru saab. Mismõttes on jõulu verivorstiga?! Jõulud on ju suure linnuga - ikka kalkun või hani, mitte mingi hädine vorstike. Ja kui ma poes seletasin, et mul on vaja ananassi kompotti, et porgandile juurde segada, ütles tema näoilme üpriski selgelt, et tema hakkab näljastreiki tegema.

Enda kiituseks võin öelda, et piimasupp hoolimata aastase säilivusega piimast, maitses nagu lapsepõlves.

Möödnud nädalal käisime Oostendes, linnas mis asub Põhjamere ääres ja mida peetakse.. koledaks. Belgia esimesed kaks kuningat (Leopold I ja Leopold II) jumaldasid seda linna ja et neil seal suviti parem olla oleks, ehitati võimsaid maju. Kui aga levisid kuuldused, et Belgiat kavatsetakse rünnata just sealt kaudu, visati inimesed oma villadest välja ning nende kodudest tehti müür (fassaad jäeti alles ning selle taha tehti tugev sein, et vastaseid petta). Ründajad aga otsustasid ümber ja ei saabunudki sinna. Majad koos müüriga võeti maha ning plaan need taastada hävis kuna sel perioodil leiutati „pühad“, mis andis inimestele võimaluse mere äärde puhkama minna. Seega oli kasulikum ehitada kortermajad, sest need toovad rohkem tulu.

Nagu mereäärsed linnad ikka elatus ka Oostende kaua aega kalandusest. Seda oli näha, sest linnud seal olid ikka väga pirakad ja prisked. Nagu kotkad juba. Ülesöönud kotkad.

Ilmaga meil vedas. Kui hommikul oli pilves ja sombune nagu tavaliselt, siis lõuna paiku ilmus päike ja sinine taevas. Antwerpi poole tagasi sõites muutus ilm aga jälle jubedaks – õnneks me oleme harjunud. Kusjuures, selleks nädalaks lubati miinuskraade ja lund. Nii et lootust lund näha enne uut aastat on olemas!

Täna oli vormel ühe selle hooaja viimane etapp. Et asja põnevamaks teha, otsustasime Giuseppega (Itaalia) välja minna ja vaadata ülekannet kohalikus pubis, et tõeliste fännide kombel kaasa elada. Kokkulepitud ajal oli ta kokkulepitud kohas ja üllatas mind kiviga. Nimelt tuli ta mõni päev tagasi Itaaliast ja olles kursis minu kivikogumisemaaniaga tõi mulle kodulinnast meene. Säran senimaani õnnest nagu jõulukaunistus. Lisaks sellele sain Kreeka 1€ mündi, mis on tehtud 5. sajandi mündi järgi ning pildiks on öökull, mis teadaolevalt on tarkuse sümboliks. Pidi eksamiteks ja õpingutes õnne tooma.

Pubisse jõudes saime oma veast aru. Koht oli küll mõeldud spordi jaoks, kuid see tähendas, et iga ekraan näitas eri sündmust ning muusikat kinni ei keeratud. Pärast kolmanda kurvi avariid võtsime oma asjad ja läksime Giuseppe juurde, sest tahtsime heli ka kuulda. Sain proovida Itaalia kohvi, mille tegemine nägi väga omapärane välja. Kõigepealt pandi pisikesse anumasse vett, selle kohale hunnik kohvipulbrit ja siis kõige lõpuks kogu kupatus pliidile. Kohv ise oli ülikange, kuid mulle meeldis jubedalt.

Aga tegelikult oli jube tore vormelit seltskonnaga vaadata jälle. Ma olin arvamusel, et kui Alonso maailmameistri tiitlit ei võida (Ferrari ikkagi), läheb sõda lahti. Tegelikkus oli sellest aga kaugel, jube lõbus oli vaadata kuidas Giuseppe aegajalt torises, siis lootma hakkas, siis jälle torises ja lõpuks alla andis oma lootustega. Torisevast temast ta pilti teha ei lubanud kahjuks. Pärast sõitu vaatasime üle kõik spordilehed Eestis, Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias. Viimased kaks olid geniaalsed oma artiklite pealkirjadega a la "Alonso punased pisarad" ja "Ferrari luulud maksid kätte" jne.

Eelmine nädal läks meil külmemaks, mis andis minule võimaluse käpikud välja võtta. Anna (Hispaania) vaatas mu ilusaid kindaid ja vaid naeris mu üle. Hiljem kui me õhtul poodi läksime ja ta jälle naeris, käskisin tal need kätte panna, et äkki mõistab. Andsin ühe. Pärast selle kätte ajamist rabas ta ka teise mu käest ning tagasi ennem ei andnud, kui uuesti koju jõudsime. Ise veel kiitis, et väga kiiduväärt leiutis. Sama arvas Carlotta (Itaalia) kui me Waterloos käisime. Kindad ise meeldivad aga kõigile, isegi õppejõud kiitis. :)

Ilm aga enam külm eriti ei ole. Liigniiske see eest küll. Meil sajab - kui ma õigesti arvutan, siis kuuendat päeva jutti, pausivabalt. Vahepeal saime tuule ja vee pärast lausa tormihoiatuse, oodati üleujutusi. Minu kolmanda korruseni vesi igatahes veel jõudnud ei ole. (Väidetavalt on hetkeseis viimaste aastate jubedaim) Tänavad on täis katkiseid vihmavarje ning inimesed väldivad õue minekut. Minu vihmavari on veel ühes tükis, seega lootust, et ma kuivalt kohale täna jõuan, on täitsa olemas. Kuhu, te küsite. Leidsime Giuseppega (Itaalia) pubi, mis kannab üle vormelit! Kuna nende kodulehel oli eile veel vana info, käisin seal lausa töötajatega rääkimas, et kas näitavad meile sõitu või ei. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli uus info üleval. Nii et näeme viimase sõidu ilusti suurel ekraanil. Ja kui nüüd Ferrari ei võida siis...

Tanja (Soome) andis mulle lingi ja naeris, et "Te eestlased oskate ikka väga ägedat popmuusikat teha". Linki juhtus nägema Bert (Belgia), kes pärast naerukrampide saamist seda loomulikult oma sõbrale jagama pidi. Sõber arvas, et see klipp on üks parimaid, mis ta kunagi näinud on. Siinkohal pean mainima, et jutt käib laulust "Kutse tantsule", Üllar Jörbergi esituses. Nüüd ootavad nad mõlemad, et ma neile veel lahedaid eesti laule jagaks. Kellelgi on ideid?

Kui juba muusikast juttu tuli, siis avastasin, et Läti Koit Toome (tuntud ka kui Lauris Reiniks) on oma loo "Es Skrienu" lisaks eesti ja inglise keelele veel mõnes keeles avaldanud. Näiteks leedu, vene, itaalia.. Õhus on tunda karaookeõhtut.

Neljapäev oli siin riiklik püha ja seega otsustasime midagi natuke teistsugust teha. Leppisime kokku, et lähme vaatame üle Waterloo mälestusmärgi. Hommikul 9:28 kostus minu uksel koputus ja Vero küsis, kas ma tulen. Olin paanikas, hispaanlane ja on pool tundi varem kohal! Hiljem rahustati mind maha, et eile öeldi keelevääratusega vale kellaaeg ja nad jäid täna hommikul siiski hiljaks. („fifty“ ja „fifteen“ kõlavad ju sarnaselt).

Rongijaama suundudes tundus tuul veidi tugevam kui tavaliselt, kui sellest me end häirida ei lasknud ja istusime rongi. Brüsselis vahetasime transpordi teise rongi vastu ja mõne aja pärast olimegi Waterloos. Selleks ajaks oli vihmasadu juba alanud.

Meie lemmiklauseks pärast seda sai „I've been in Waterloo, and I survived!“, kuna olud, millega seal rinda pistsime, andsid sõja tunde küll. Meil sakslastega ei olnud alguses häda eriti midagi, hispaanlased ja itaallased ei jõudnud ilma ära kiruda.

Kui me lõpuks monumendi juurde jõudsime, saime kokku selle seltskonnaga, kes autoga tulid. Meie kohtumine jäi lühikeseks – nad tulid autost välja vaid selleks, et meid tervituseks kallistada ning otsustasid, et ilm on nii kole, et nad liiguvad kohe edasi oma järgmise plaani juurde – Saksamaale minna. (Enamus olid sakslased ja plaanisid nädalavahetuseks koju minna). Meie astusime aga vihma trotsides vapralt edasi.

Mälestusmärgi juures öeldi meile, et kuna torm on niivõrd kohutav, siis üles meid ei lubata. Pileti hind lasti alla ning meil oli võimalus vaadata kahte filmi, külastada muuseumi ja panoraami.


Kui me tagasi hakkasime tulema, ei uskunud me oma silmi – ilm oli läinud hullemaks. (Olime veendunud, et jubedamaks minna ei saa). Carlotta (Itaalia) avastas suveniiripoe riiulilt midagi, mis talle kohutavalt nalja pakkus – selga tõmmatav prügikott! (loe: kilekeep). Anna (Hispaania) tõmbas selle imeleiutise selga ja hakkasime linna poole tagasi astuma. Ilm oli nii jube, et see oli juba naljakas.

Ostsime bensukast veidi kuuma teed/kohvi ja suundusime tagasi rongijaama. Esimest korda elus otsustasin juua teed suhkruga ning kui ma mingi hetk püüdsin suhkrut tassi raputada, selgus et ma ei tee suhkrul ja kohvikoorepulbril vahet. Kummelitee kohvikoorepulbri ja meega ei ole hea muide.

Tagasi Antwerpis, läbimärjalt ja külmunult, lubasime endale ühe tänavavahvli, mis on paremuselt teine, mida ma siin söönud olen. (Brüsseli vahvlit ei trumpa miski üle vist).

Pärast eestikeelset nädalavahetust tuli periood, kus eesti keelt peaaegu üldse ei olnud (välja arvatud minu üksikud keelevääratused, kus ma „Exactly“ asemel „Täpselt“ ütlesin ja valikuid ette lugedes „or“ „või“’ga asendasin.)

Nimelt tuli Sebastian külla, et näha ka seda ilusat riiki, kus vahvleid kahe suu poolega süüakse. Kolasime ringi mööda linna ja vaatasime kõik vaatamisväärsused üle. Kahjuks oli üks tänav lukus (see kõige pisem, millel on uks lausa ees) seega seda näidata ei saanud. Räägitakse, et seal seistes on kellahelin kõige ilusama kõlaga, pean sinna tagasi minema, sest tahan kinnitust või ümberlükkamist.

Stadspark, kuhu ma polnud juba mitu päeva sattunud, oli lõpuks sügisvärvidesse läinud ja jänesed närisid kahe suupoolega puude all lehti ja porgandeid. Sebastian vaatas mind pika pilguga, kui rääkisin vaimustatult, et äkki näeme jänkusid ka. „Jänesed, keset linna, pargis?“ Pärast viie hüppaja nägemist pidi ta oma sõnad minu hallutsinatsioonide kohta tagasi võtma.

Ühel õhtul korraldasime aga õhtusöögi. Kutsusime Anna ka, kes tuli koos Hispaania delikatessidega - nö kuivatatud lihaga. Teate küll, pannakse aastaks maa alla karpi, siis võetakse välja ja süüakse palju mahub. Kuna üht oli ta mulle juba varem sisse söötnud, julgesin ka teisi proovida. Nimesid ma hetkel öelda ei oska, ta lubas need üles kirjutada mulle. Kogu toit (mille juurde kuulus tegelikult ka magustoit, leivasupp. Kuid kõhus oleva ruumi puuduse tõttu me selleni ei jõudnudki) oli väga hea ja kiitused kokale (loe: mulle).

Pärast mitut päeva Antwerp võtsime suuna rongijaama ja sõitsime Bruggesse. Endalegi üllatuseks suutsin ma giidi rolliga päris hästi hakkama saada ja nüüd tahaks kohe jälle minna ja giidi mängida. Lubasin eelmisel korral rohkem pilte ja neid ka tuleb. Alguses tegime jalutuskäigu kohtades, mille kohta ma oskasin põnevaid lugusid pajatada. Eriti põnev oli aga see, et me suutsime kirikusse jõuda täpselt selleks ajaks, kui "püha veri" välja võeti ning avalikkusele näidati. (Eelmisel reisil sinna linna me seda ei näinud). Nii et nüüd saan öelda, et olen ka selle ära näinud. Lõpuks otsustasime, et nüüd on õige aeg ronida kellatorni, mis nägi välja selline:

Milline kellatorn seest välja nägi? Kitsas keerdtrepp üles. Loomulikult suutsime me tipptunni ajal sinna jõuda, sest kõik tahtsid kas üles või alla minna. Lihtne ei olnud kuid omamoodi väga lõbus. Üles jõudes saime aru, et ronimine sinna oli vaeva väärt, sest vaade oli suurepärane. (pool ülemisest korrusest oli remondis seega igas suunas vaadet ei saanud)

Selleks ajaks kui me sealt ära tulime, oli juba üpris pime - majad nägid kummituslikud välja ning luiki kanalitel näha oli tunduvalt keerulisem. Sellest hoolimata suutsin ma mõne pildile meelitada.