Vallutamas Belgiat

Kuna ma nüüd olen kodus ja kirja on saanud suurem osa, mis plaanitud oli... siis see on viimane sissekanne. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ning toetasid. Piltide ja minu nägemiseks on vaja külla tulla. Ning kui piisav aeg ette teatada, võin Brüsseli vahvleid selleks korraks küpsetada. =)

Igatahes, siia rohkem sissekandeid ei tule ja kolin tagasi oma vana armsa blogi juurde. :)

Esimesed päevad Eestis olid imelikud. Tänaval oli liigset müra küll liiga palju, sest Belgias blokeerisin tänaval hollandikeelse tausta ära. Siin aga on esimeseks reaktsiooniks iga eesti keelse lause peale reageerida. Lumi ja jää tundusid midagi võõrast ning libeduse tõttu kõndisin nagu part - käed laiali aetud ja pärast iga püsti jäänud sammu tõsiselt rõõmustades. Tänaval liikus harukordselt vähe inimesi ning bussijuht vaatas mind pika pilguga, kui ma talle "Dankjewel" (aitäh, hollandi k.) ütlesin. Ning enamus said mu kadunud keeleoskust naerda.

Esmaspäeval tulime Inglismaalt tagasi ning teisipäeva õhtuks oli ostetud pilet, et tulla tagasi koju, jäädavalt. Sisemised emotsioonid tahtsid lõhki rebida - tahtsin jääda ja lahkuda. Istusin õnnetult oma pakkimiskaose keskel ning olin veendunud, et ei suuda kõike nagunii kohvrisse ajada. Kõik oli kuidagi.. valesti. Isegi Anna ei olnud ukse taga nii sagedane külaline kui tavaliselt.

Tegin toale suurpuhastuse, astusin uksest välja ja keerasin selle lukku. Seejärel tegin ukse lahti ja läksin tagasi tuppa. Hoopis teistsugune tunne, kui esimest korda sinna minnes. Lõpuks vedasin oma asjad Anna tuppa, keerasin ukse luku ja viisin võtmed kooli. Sealt tagasi tulles võtsime Annaga mu asjad ning roomasime rongijaama. Me ei ole kunagi koos olles nii pikalt vait olnud. Kui rong tuli, vahetasime viimased sõnad, mõlemal silmad läikimas ja.. läinud ma olingi.

Teades, kui suur Brüsseli lennujaam on, olin ma täiesti arvestanud sellega, et ma eksin ära ja satun valele lennukile ning lõpetan kuskil asustamata saarel. Vaatasin pikalt seda tabelit, mis mulle kasulikku infot pidi andma ning lõpuks otsustasin ühe noormehe käest nõu küsida. Selgus, et tema läheb samale lennule ning on sama nõutu. Kahepeale tegime endale aga info selgeks ning.. rohkem mina teda ei näinud.
Umbes 15 minutilise hilinemisega saime lennukisse, ilm oli märg ja kole. Ning kolme minutilise hilinemisega olin Riias. Öösel lennata on jube igav, aknast vahtis vastu suur pimedus ja mälupulga aku suutsin esimese asjana kuskile ära kaotada näppude vahelt. Riias maandudes surusin näo vastu akent ja jõllitasin lund nagu ilmaimet. Kodu poole sõites küsisin ma iga valguskuma peale, kas see on Valga. Riiast seda näha oli väga optimistlik minust.

Kella poole kolmeks maabusin oma voodisse.

Inglismaa on minu unistuste riik olnud kaua kaua, seega öö enne minekut olin ärevil nagu pisike laps sünnipäeva ootuses. Hommikul hüppasin rongile, kus Urmas juba ees ootas. Uhasime Brüsselisse, sõime ühe väga kuiva vahvli ja läksime välismaale.

Inglismaa on meie mõistes ikka korralik välismaa - tuleb passi näidata ja puha. Kontroll vaatas mu passi ja seletas, et "Ohoo... sa oled ikka vääääga kaugel kodust". Uuris, kas ma õpin või töötan jms, kiitis mu inglise keele oskust ja seejärel vahetasime paar lauset Eesti koolisüsteemist. Inglane kiidab minu keeleoskust, egoboost missugune!

Teejoojate riiki minemiseks rongiga tuleb teadupärast vee alt tunneli kaudu sõita. Iga pisimgi tunnel, millest läbi sõitsime tekitas minus rõõmukilkeid. Õige tunneli läbimiseks läks umbes 20 minutit ja siis.. oligi Inglismaa!
Esimese asjana otsisime üles hotelli, mis asus üpriski rongijaama lähedal. Tänaval uhasid mööda punased kahekordses bussid ja kohalikud taksod olid juba ise vaatamisväärsus. Hotelli akna sai avada selle üles lükkamisel nagu kõikides Inglismaalt pärit filmides ja iga moment kui toas olime, istusin ma akna all ja avasin ning sulgesin seda.

Üheks oluliseks Inglismaa sümboliks on punased telefoniputkad. Oma sealoleku ajal suutsime ühe kasutamist isegi näha. Me vähemalt oletame, et kodanik kasutas seda - võibolla olid turistid tegid ka pilti nagu meie.
Esimese päeva veetsime linna põhiliste vaatamisväärsustega tutvudes. Õhtupimeduses jõudsime ka Big Beni juurde, mis alguses nägi natukene pisike välja. (Ehk Eiffeli torni nägemine tekitas suuremaid ootusi?) Sellest hoolimata jättis minu süda seal lööke vahele, sest... selle nägemine kinnistas vaid fakti, et ma olen tõesti Inglismaal.


Selle riigiga on seotud ka kahekordsed punased bussid - double deckers. Loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust sellega mööda linna ringi uhada. Meie esimene ülesanne oli hankida pilet. Piletiautomaadil, mis oli igas peatuses, oli suurelt kirjas, et pilet maksab £2,20 ja kui rohkem raha sisse topid, siis tagasi ei saa midagi. Lugesime siis pennid kokku ja avastasime, et kahepeale kõige väiksem kadu tuleb, kui ostame kaks korraga. Surusime siis kahe pileti raha sisse ja.. mida me ei saanud, oli kaks piletit. Ehk siis.. raha tagasi ei saa ja ühe pileti saab korraga osta. Edaspidi olime targemad. Kuid täpse raha leidmine oli üpris keeruline - korra lausa palusime tänaval inimestel raha vahetada.

Külastasime ka Teadusmuuseumit. Teadupärast on põhimuuseumid Inglismaal tasuta. Teel sinna nägin paari tuvi pargis. Arvasin, et jube tore oleks neile üks küpsis anda. Võtsin küpsise, tegin pudiks, viskasin nende suunas... ja siis lendas eemalt - minu arvates - sadu linnukesi kohale, et saada osa sellest toidupalast. Elu silme eest läbi ei jooksnud, kuid väga turvaliselt ma ka ennast ei tundnud.
Mis Inglismaal veel silma jäi.. neil oli keset kõnniteed kast, kuhu sai soovi korral ära anda oma relvi. Teiselpool tänavat oli koolimaja. Kokkusattumus või plaanitud? Loosung kastil oli iseenesest hea - "Get a life, bin that knife" (Hangi elu, viska nuga ära)

Inglased on sõbralikud ja neil on äge teekultuur. Kuigi poes sellest eriti aru ei saanud - teevalik oli umbes sama suur kui meil kodus. Erinevus oli ehk selles, et teeriiul oli poodi sisse astudes esimene ning valdavalt oli vaid must tee. Pärast Inglismaal käiku teen mina endale iga päev tassi natukene teistsugust teed kui muu päeva jooksul ja naudin. Nö "kella viie tee", mis ei ole veel kordagi kell viis juhtunud.


Inglismaa oli minu jaoks super. Briti aksent (mis minul põlved nõrgaks võttis), teejoomine, kohad, inimesed.. isegi liiklus, mis alguses oli väga valet pidi, muutus lõpuks armsaks. Seal sai selgeks, et ma ei ole sellest riigist põhjuseta unistanud. Ainus, mis minule tuli kergeks pettumuseks oli Buckingham palace - minu kujutluspiltidel oli see midagi erakordset ja unustamatut. Kujutluspilt oli aga natukene vale aastaaja kohta. Suvel oleks ma näinud rohkem selles ilu arvatavasti. Kusjuures, "kuninganna poes" müüdi videosid tema majesteedi käikudest üle kogu maa. Sel ajal kui meie poes viibisime, näidati tema käiku Eestisse.

Kui me lõpuks tagasi Brüsselisse jõudsime ja seal ümber istuma pidime selgus, et meie rong on kadunud. Sattusime rääkima hollandlase ja šotlasega. Esimene heitis nalja nii hollandi keele kui belgia rongiliikluse üle. Eks see oli mõistetav ka - rongijaamas räägiti koguaeg, et "üks rong, mis täna pidi sõitma ja ei ole veel läinud, ei tulegi täna". Täpsemaid andmeid selle kohta ei öeldud. Meie rong saabus umbes tund hiljem hoopis teisel platvormil. Selleks ajaks olime meie oma pisikese seltskonnaga jõudnud hakata jõuluplaane pidama, sest olime veendunud, et sealt me minema ei saagi. See pidi aga Belgia rongidele omapärane olema - totaalne kaos.

Inglismaa kohta on rääkida palju - õelatest piletimasinatest kuni selleni välja, kuidas me hollandlase ja šotlasega plaanisime rongijaamas jõule pidada. Kuid sellest ma räägin lähimate päevade jooksul. Hetkel on minu viimane öö Belgias. Anna tegi mulle hispaaniapärase õhtusöögi ja pärast läksime seltskonnaga välja. Paljudele on see viimane öö Belgias. Pubis oli kõik tore ja lõbus kuni... hüvastijättudeni.

Kõndisime Anna ja Berdiga koos koju, peaaegu vaikides. Kõigil on mõtteis sama - homme lähen mina juba kodu poole. Anna tunnistas, et ei taha, et ma lähen ja tema kurb meeleolu oli üpriski nakkav. Tunded sees kisuvad end ribadeks, osa minust tahab koju pere ja sõprade juurde. Teine osa tahab jääda siia, nende inimeste keskele, kes on jaganud minu rõõmu ja kurbust viimased pool aastat.

Ei oleks kunagi arvanud, et see hüvastijätt nii keeruline saab olema. :(

Täna sai kooliga praktiliselt kõik. Eilne hollandi keele eksam läks enda arvates suurepäraselt. Koolis kuulsin, et mu kõikide eksamite hinded on ülihead ning kätte sain kõik vajalikud paberid. Hinneteleht tuleb esmaspäeval või postiga.

Nonii, vahepeal on palju aega möödunud. Kojutulekuni on vaid loetud päevad. Kuna mu ülikoolil on halb komme kõike nädala kaupa ette teada ja vahepeal isegi vähem, siis nüüd nad ärkasid, et "Oi, te lähete ära ju nädala pärast ja me ei ole veel piisavalt eksameid teinud!". Mis tähendab, et see nädal on natukene hullumaja. Nt üks õppejõud ei saanudki meile eksamit teha, sest ta ei saanud kuskile aega panna.

Eelmise nädala neljapäeval võtsid aga oma seljakoti ning läksin ära Saksamaale. Pisikene linn Lõuna-Saksamaal nimega Offenburg. Ääretult ilus linnake. Minu tuleku tõttu tehti suur õhtusöök; pole "kodust toitu" nii kaua saanud, et see meenutas juba paradiisi. Mõni päev Saksamaal ja mu mõistus hakkas juba selles keeles mõtlema. Ainus jama oli see, et ma ei saanud pooltest oma mõtetest aru... Korraks käisime ära ka Starsbourgis, mille kohta esimene reaktsioon oli - miks siin nii külm on. (Edu mulle Eestis...)
Et tagasi tulles igav ei hakkaks, andis Kölist tulev rong poolel teel alla. St, hobujõust sai tigujõud. Mis omakorda tähendas, et järgmisest rongist ma jäin maha. Ja see rong, mis ma lõpuks võtma pidin jäi ka hiljaks.

Esmaspäeval käisime Europarlamendis. Onu rääkis meile poolteist tundi tarka juttu. Türklased ei mõistnud, miks ikkagi neid ei võeta veel EL'i vastu ja meie püüdsime mitte magama jääda. Õnneks uinutavat osa tema ettekandes oli üllatavalt vähe, enamus sellest oli täitsa põnev.


Teisipäeval oli kool, kus pidime oma maali lõpetama. Õppejõud oli mu maaliideest ja lõpptulemusest vaimustuses. Eestis ei ole kunagi antud kunstiloengutes mulle võimalust end nii vabalt ja loovalt väljendada. Minu loovus sellel alal on meeletult arenenud. Hakka või ajaviiteks joonistama.
Pärast seda pidime hakkama valmistama oma kolmapäevase eksami esitlust. Mina ja türklased. Üks jäi kaks tundi hiljaks.... Kolmapäeval oli eksam koos esitlusega - ei läinud nii nagu soovitud, kuid siiski hästi. Täna on Hollandi keele suuline eksam. Homme on hüvastijätukohtumine ülikoolis. Ja siis ongi kooliga kõik!!

Ärkvel olles koduigatsusega saan väga edukalt hakkama. Unenägudes alateadvus möllab aga mõnuga. Näiteks eilse öö unenäod:

* Kodused teatasid, et SassTheCat läks hulluks ja ta tuli hullumajja panna. Meelitas inimesi ligidale meeletult armas ja nunnu olekuga ja kui nad paitama tulid, ründas neid. Ainus lootus teda terveks ravida oli minu kojutulek.
* Olime vanaema juures maal ja ma riputasin jõulutulesid üles. Näitasin veel vanaemale, kuidas neid reglueerida saab puldiga. Väga võimsad jõulutuled olid muide, nendest sai erinevaid pilte kokku panna. Näiteks puu, mis on suure südame kujuline, rakett ja maja olid üks pilt. Maal olime sellepärast, et mul oli tekkinud võimalus koju tulla. Seal avastasin aga, et olin lahkunud Belgiast sellise kiiruga, et kõik oma asjad - sealhulgas kommid vanaemale - olin maha jätnud. Mis tähendas, et ma pean tagasi minema. Kusjuures, ka varem olen unes näinud, et mul on tekkinud võimalus koju minna. Aga kuna ma olin kindel, et kodused seda heaks ei kiida, et ma vaid nädalavahetuseks tulen, sest lennukipilet on kallis, ei maininud ma kellelegi, et nädalavahetusel kodus olen. Hillisin mööda elamist salaja ringi.
* Olin koolis ja õppejõud rääkis, kuidas kaktuste ja sootaimede abil on võimalik piparkoogivabrik rajada - neid taimi teatud viisil kasvatades hakkavad nad tootma ainet, millest saab piparkooke. Õppejõud kleepis mulle mütsi külge sooduskuponge, mille abil saab kaktuseid 30% odavamalt osta. Rääkisin oma kaktuseseemnetest neile (teadjamad inimesed on kursis, et ma tegelikult ka kasvatan seementest kaktuseid). Nad uurisid hinda, ma alguses ütlesin kroonides ja siis tuli meelde, et meil on nüüd ju euro. Tore on teada, et mu alateadvus oskab matemaatikat üpriski heal tasemel. Igatahes oli unenägu ilmselge vihje, et ma igatsen oma kaktusekasvatust.

Kuna inimesed hakkavad vaikselt kodupoole liikuma, siis eile toimus esimene hüvastijätt. Mis algselt oli "Hei, ma tulen sulle korraks külla" muutu mitmetunniseks jutuajamiseks, sest avastasime, et näeme teineteist viimast korda.

Martaga (Poola) tutvusime keelekursusel, mis tähendab, et üks mu esimesi sõpru siin oli tema. Seega hüvastijätt oli natukene kurvem kui mõne teise inimesega. Homme toimub veel üks lahkumispidu, kuid sinna ma kahjuks minna ei saa. Lubasime Martaga, et see ei ole mitte hüvastijätt vaid soovisime "peatse kohtumiseni".
Ise üritan ka vaikselt pakkida. Üldjuhul annan alla koheselt pärast alustamist, mis jätab mulje, nagu ma oleks oma toas midagi õhku lasknud. Asjade kokku panemine on natukene keerulisem kui ühikasse kolida. Siin ei saa öelda "ah, nädala pärast on näha, kas seda vaja läheb ja kui on vaja, siis kodust toon". Mida mul on tõesti vaja ja mida ma võin laiali jagada?

Kuna mul tuleb varsti järgmine hollandi keele eksam, seekord suuline, siis mõni näide sellest, milline see keel siis tegelikult välja näeb.

Või siis hoopis laul, mis räägib linnast, mis asub Schelde kaldal.. See on Antwerpi murdes, seega päris hollandi keel see pole.

Kunstiõppehoone lagi

Maailma väiksem vahvlipood, mis levitab alati häirivalt head lõhna
See maja on omapärane juba selle poolest, et käisin ekstra seda otsimas. Kaks korda. Esimesel korral andsin kaks tänavat liiga vara alla. Miks ma otsisin? Kui ma ei eksi on just selles majas filmitud "Loft" - viimaste aastate üks edukamaid Belgia filme.

Laste mänguväljak
Kui minust kunagi vangaülem peaks saama, lasen ma oma töökoha just nii värvida.

Jube mitmendat päeva jutti söön apelsine. Ükspäev proovisin mandariine ka, kuna poes olid apelsinid otsas, kuid nende koor oli nii kõva, et lihtsam oli neid koos koorega tervelt alla neelata. Nüüd siis olen tagasi apelsinide juures. Olgu siis mälestused Hispaanist, üleeelmise aasta capoeira workshopist või püüan oma õunasõltuvusele asendust leida.

18 päeva pärast (tehniliselt 19, lennuki maabumise tõttu Riias) olen kodus. Otsustasin täna, et Eestisse tagasi jõudes ühe esimese asjana on mul vaja tillukest termost, koos tassiga loomulikult. Et seal õues külma käes lumehangede vahel kõrvust lund välja ajades teed juua ja mitte ära külmuda. Kui kellelgi on üle või tahab mind üllatada kojujõudmise tõttu, võib mind meeles pidada. Mu teevaimustus ei ole siin mitte kuskile kadunud. Sõtse juba pikka aega ütles, et ma joon teed ämbriga. Siin elades on see ka tõele hakanud vastama, sest teekannu puudusel oli järgmine parim asi liitrine ämber, millega jogurtit sai ostetud. Väga multifunktsionaalne anum ma peaks ütlema. On nii teekannuks kui lillevaasiks kui pannkoogitaina segamise kausiks. (Lillevaasi jaoks oli siiski eraldi ämber).

Momendil tundub igatahes, et ilma termoseta oleks Eestis elu võimatu. Apelsinivabalt samuti.

Täna on kuidagi nukker ja udune päev. Nii meeleolult kui ilmastikult. Sel ajal kui eestlased juba kõrvadest lund välja ajavad, naudime meie +10 kraadi vihmaga. Mitmendat päeva. Nagu jahedasse vihmametsa oleks sattunud. Üldse on imelik - varjuta saab märjaks aga varjuga on ka natukene totter, salli ja mütsiga on palav aga ilma ka nagu ei ole hea. Või siis ma ei ole täna millegagi rahul.

Hommik algas varakult, nii enne seitset. Rääkisin endale tükk aega, kuidas ma tahan kooli minna ja kuidas ma ei ole unine, aga endale valetamine oli üpris narr. Lõpuks suutsin end üle voodiääre lükata ja kooli lipata. Läbi vihma, loomulikult. Jõudsin kohale 2 minutit enne loengu algust. 10 minuti pärast jõudsid türklased. Sellest 7 minutit hiljem tulid hispaanlased. Ning teadmata aeg pärast neid tuli õppejõu kolleeg. Uurisime tema käest, et kas ta on midagi ehk meie loengu kohta kuulnud, mille peale ta tegi suured silmad ja ütles, et õppejõud on täna Brüsselis. Kõnedega kätte teda saada ei õnnestunud. Kuna see ei olnud meie ainus aine sel päeval, lasime helistada teisele õppejõule, lootuses, et saame tema loengu varem ära teha. Vastus ei olnud aga see mis me ootasime - ta oli minut tagasi kooli helistanud, et on haige ja täna loenguid ei anna. Vantsisime - läbi vihma - sama targalt tagasi kui kooli läksime.

Ja ülejäänud päev on üpris samas taktis liikunud. Eestisõbrad saavad kokku, et filmi vaadata enne kui üks nendest kaugele mitme maa ja mere taha läheb. Mina olen siin, ka sel hetkel kui ta ära läheb. Siinsed sõbrad õpivad eksamiteks ja seega nendega saab juttu ajada küll, aga üldjuhul eriala teemal. Majandusjutud ajavad varsti mu hulluks.
Saabuva lahkumise tõttu lõi vist koduigatsus välja. Kodust ära minek on alati kurb, isegi siis, kui lähed.. koju.

Õhtu tuleb ehk värvilisem. Saan süüa (mida ma ei pea ise tegema) ja kinno lähme ka. Natukenegi vaheldust vihmale.

Täna pärast hollandi keele loengut otsustasin minna muuseumisse, kunstimuuseumisse kui täpsem olla. Midagi, mille peale Eestis ma nii kergelt ei tuleks. Teate neid stseene filmidest, kus keegi seisab pikalt ühe pildi ees ja lihtsalt vaatab? Mina olin täna see inimene. Turvamees andis mulle igasuguseid pabereid kaasa, kus oli maalide kohta infot, mis tegi näituse tunduvalt põnevamaks. Anselm Kiefer kajastab küll üpriski tumedalt kõike, kui mina olin vaimustuses.
Siin on sessiaeg. Erasmusetudengitel on sessiaeg ja kooliaeg. Kuna siin saame tunniplaani nädal enne teada, siis see, et eksamiplaanis oli kogu kuu võttis täitsa pahviks. Samas, nad on sealt aineid ära unustanud.... Igatahes, praegusel hetkel kooliga on vaja veel: üks kunstiteos, neli esseed (nendest 1 on peaaegu valmis ja üks on poolik), hollandi keele (suuline) eksam, esitlus. Ja siis need ained, mida unustati märkida. (Nt hollandi keele eksamit seal ei olnud)

Nii kui Eestis euro kasutusele tuli, oli see küsimus ülipopulaarne. Jõudis isegi minuni Belgiasse. Pikka aega ei saanud ma sellele vastata, sest... ma olen eurot kasutanud juba viimased pool aastat ja Eesti münte ei olnud. Sõtse külas käis, toodi mulle ka pisikese kotiga neid. Siinkohal mainin, et meil on ikka jube ilusad mündid ja mitte ainult seepärast, et nad ilusti läigivad hetkel.

Esimese mündi, mis sai sealt kotist välja võetud... andsin ma ära. Bertile, kes sattus sellest vaimustusse ja lubas alles hoida. Pidi nii ilus ja läikiv olema. Aga esimene ost? Esimene ost, mis sisaldas Eesti euromünte, oli... liim. Mainisin müüjale ka, et see münt on esimest korda poes kasutuses. Ta oli ülirõõmus, et ma mainisin, lubas alles jätta ja kõrvale panna. Ülejäänud mündid viskas kassasse, seda aga mitte. Kui mina poest välja astusin, imetles tema ikka veel saadud raha. Olgem ausad - oli ka, mida imetleda

Nagu juba kombeks saanud, jõudsime öösel hotelli. Seal istus onu, kes hakkas siis meie reserveeritud tuba otsima ja lõpuks ütles, et oi teate, see on tühistatud. Meie ei sattunud vaimustusse. Onu uuris ja puuris ning leidis, et pole hullu - nad saavad meile teised toad anda, üks suure voodiga, üks kahe voodiga. Olime rahul. Läksime tubade juurde ja esimene uks.. ei tulnud lahti. Tee mis tahad. Läksime siis teise juurde, uks avanes ilusti ja toas oli suur ja lai voodi. Mis tegi minu aga õnnetuks, sest järelikult tuba, kus minu voodi mind igatsevalt ootas, oli kinnise ukse taga. Läksin tagasi ja katsetasin uuesti. Mitu korda. Tulemus endine. Katsetasin nii capoeiravõtteid kui jõudu, uks jäi suletuks. Nukra näoga kurtsin turvamehele oma probleemi. Tema arvas, et see on võimatu ja tuli uurima. Katsetas korra, katsetas kaks. Lõpuks andis õlaga ühe korraliku hoobi vastu ust ja see avanes. Turvamees vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles, et ju pole mul piisavalt jõudu. Nojah. Tõbasin ukse kinni ja käskisin tal selle uuesti avada. Kahjuks tuli uks avada sama nipiga. Pärast mõningat korrigeerimist avanes see juba kõigest koodi vajutusega. (Kuigi tõrkus ka hiljem veel mõned korrad.)
Astusime tuppa ja olime üpris üllatunud kui seal oli.. üks suur voodi. Turvamees püüdis asja parima nurga alt näidata "Aga teil on telekas!". Kuna suure voodi kohal oli ka narivoodi, siis me väga palju kurtma ei hakanud ja jäime tuppa. Võimsalt reklaamitud telekas oli natukene probleemne - pärast seda, kui ta oli üles soojenenud viskas pildi eest ära. Hotell hotelliks. Räägime Pariisist.

Hispaaniaga võrreldes esimene reaktsioon oli, et kus on papagoid ja soe päike. Lund küll ei olnud enam, kui soojemaks polnud väga läinud. Otsustasime esimese asjana üle vaadata katakombid. Sinna jõudes nägi pilt välja täpselt samasugune nagu filmis Eurotrip. Järjekord on nii pikk, et ühest otsast teise ei näe. Otsustasime järgmisel päeval uuesti katsetada. Jumalaema kirik nägi küll natukene pisike alguses välja, kuid seda ainult väljas. Ma olen veendunud, et seest on see suurem kui väljas.




Uue aasta eest oli meid hoiatatud - kõik tahavad korraga minna. Läksime küll varem, kuid kasu polnud sellestki. Pool tundi enne uut aastat oli selge, et Eiffeli juurde me ei jõua enam, seega sammusime tänavale ja püüdsime leida head kohta. Jõudsime Champ Elyseele, mis on üks põhikohti uue aasta vastuvõtuks.
Rahvast oli meeletult, enamustel shampusepudel kaasas. Üks võimsamaid momente oli kindlasti kui kogu rahvamass hakkas viimaseid sekundeid lugema - nagu filmis. Ja siis tuligi uus aasta. Kõik olid õnnelikud. Isegi üks pisike rakett oli nurga tagant näha. Lugesin kuskilt, et Prantsusmaal ilutulestikku ei tehagi. Alguses ei saanudki nagu aru, et uus aasta nüüd kohal on. Aga näe - tuli ka ilma miljoneid taevasse laskmata.

Järgnevad päevad olid meeletult udused ja vaade linnale vajas üpris palju kujutlusvõimet. Näiteks sellel pildi, seal paremal ääres on Eiffel.

Õhtupimeduses sai Eiffel ka muidugi ära nähtud. Siis oli juba natukene kergemini märgatav.Viimase päeva hommikul läksime uuele katsele katakombidesse. Seekord oli see lahti ja järjekord ei olnud ka meeletult pikk. Umbes 45 minutit seismist ja sees me olimegi! Alguses oli see lihtsalt vahva tunnel maa all. Mingi hetk oli see aga pigem materjal õudukateks. Samas, olla sellises kohas, andis tunde, mida sõnadega kirjeldada on raske. Iga luu seal kuulus kellelegi, iga luu kõndis kunagi ringi tundis, mõtles, hingas. Mõtteainet pikemaks ajaks.

Ja et sissekanne lõppeks natukene vähemsüngemas toonis, siis pilt minu lemmikpoest. Ferrari logo maksab ikka võimsalt. Rinnamärk Ferrari logoga (teate küll, eakordsed doonorid saavad veretilga kujulise) oli 19€. Aga pood oli ilus. Mis sest, et nad ei suutnud mulle isegi mitte punastes toonides F1 autoga võtmehoidjat leida.
Lõpuks pakkisime oma asjad kokku ja hakkasime tagasi Antwerpi poole vurama. Õhtuks olime kohal ja minu jaoks oligi Eurotrip läbi. Esimene õhtu kodus oli supermõnus olla. Järgmine päev oleksin vabalt juba uuele reisile võinud minna.

Hispaania on hämmastav riik. Neil on mandariinipuud keset tänavat, rohelised papagoid lendavad ringi ja.. siestad! See viimane meeldis meile ikka eriti.

Öösel jõudsime hotelli, kus saime ilusa neljase toa. Pärast selle ülevaatamist läksime välja ja pidutsesime hommikuni vajusime kohe magama. Hommikul äratas meid vapustav päikesetõus, mis kodumaa omast oli täitsa teistsugune. Pärast seda, kui olime end põleva tähe lummusest vabastada saanud, läksime hommikust sööma. Valik oli üpris rikkalik; valida sai nii (kohutava järelmaitsega) spinatipirukat kui ka kohalikku delikatessi - aastaks maa alla kuivama pandud liha. Kuna mina olin seda Belgias Anna käest juba saanud, soovitasin teistele ka. See aga lõppes sellega, et mina pidin selle üksi ära sööma.Nelja päeva jooksul vaatasime Barcelonat nii tänavalt, selle kohalt kui ka alt. Metroosüsteem hämmastas mind oma lihtsuse ja kiirusega. Ei mingit ajuvaba möla, vaid kõik on lihtne ja loogiline. Lausa lust oli sõita. Tänava peal oli ka ilus - nagu ennem sai mainitud, siis mandariinipuud kaunistasid aedu ja tänavaid. Päike oli soe ja inimesed - keda oli ikka väga palju - õnnelikud ja rõõmsad.
Üle sai vaadatud kalade kodu, kus leidus igasuguseid uimelisi. Sealhulgas ka kaheksajalad, kes mulle meeletult sümpatiseerima hakkasid, sest nad suutsid ennast ruudu kujuliseks väänata ning haid. (Kaheksajalg teatavasti ei ole kala).

Minu üheks lemmikpaigaks sai Gaudi park, mis asus väga kõrge mäe otsas. Eestlaste mõistes oli see mägi. Neile oli see pisike liivahunnik. Gaudile meeldis ehitada kõiksugu kahtlaseid ehitisi ning majad tema pargis meenutasid pigem piparkooki. Mis minule aga tunduvalt rohkem tema kunstist meeldis oli... pargitaimed. Nimelt, ühes kohas kasvas suur hunnik kaktuseid! Okkavabad, kuid siiski kaktused. Minu pisike paradiis.

Kui Hispaanias juba olla tuleb ka vahemeri üle vaadata. Seisis seal, sinine nagu postkaartil ja nägi väga ahvatlev välja. Kui võtta arvesse seda, et oli detsembri lõpp, siis eestlaste jaoks oli inimesi rannas liiga palju. Oleme ju harjunud sellega, et sel ajal on seal vaid kalurid, mitte aga... onud, kes sulle püüavad "värsket kookost" pähe määrida. Mina ahvatlusele vastu panna ei suutnud ja koorisin varbad paljaks ning toppisin merre. Märg nagu vesi ikka. Minu eesmärgiks oli leida endale ilus kivi (kivikoguja nagu ma olen) ja nii mõnegi kivi püüdmisel tuli lainetega võidelda, mis tähendas aga seda, et lõpuks olin ma põlvini märg. Vesi väga soe ei olnud, selline hiliskevadine vesi.

Viimasel päeval läksime parki, mis asus meie hotelli kõrval. Meil ei olnud õrna aimugi, mis seal on täpsemalt. Kohale jõudes selgus, et mõnest puust ja paarist lillest on asi kaugel. Pargis oli igasuguseid hoiatussilte, kelle eest hoiatati me ei teadnud. Lisaks sellele oli see vapustavalt suur ja ilus koht - nagu oleks kuskil keset metsa kaugel tsivilisatsioonist mitte mõne metroopeatuse kaugusel Barcelona kesklinnast. Keset parki oli aga.. laburünt! Meist keegi ei olnud kunagi päris ehtsas laburündis käinud, seega võimalust kasutamata me ei jätnud. Minule kõige keerulisemaks osutus aga mitte sealt välja pääsemine vaid just vastupidi - sisse saamine. Põnevuse mõttes võtsime igaüks eraldi tee. Minu valitud tee viis aga ümber laburündi. Kui ma lõpuks sinna sisse pääsesin sai pärast mõningat seiklemist ka teised üles leitud. Nõustusime kõik, et koduaias võiks ka selline olla - näiteks välisuksest tänavani.

Hispaaniast lahkuda otsustasime... vist kõige mägisemat teed pidi üldse. Mägede vahel, järjest tõustes kõrgemale. Tee oli kui vingerdav uss ja minul - kes suudab ka kõige jubedamatel atraktsioonidel mitu korda järjest käia - läks süda pahaks lõpuks. Aga vaade oli ilus. Igapäev autoaknast sellist pilti ei tee, ega?Ja siis järsku, jalutas tee ääres, kus teoorias pidi juba kuristik olema, kaks lehma! Jalutasid seal nii muuseas ja nautisid ilma, nagu see oleks nii igapäevane ja tavaline.

Meie reisil oli veel palju muud sellele lisaks, kuid midagi peab jääma ka selleks ajaks jutustada, kui ma tagasi tulen. =)

P.S. Hispaanias nägin ma 15 minuti jooksul rohkem kasse kui Belgias poole aastaga. Mitu neist olid punased!

Euroreis on selleks korraks läbi ja emotsioone, tundeid ja mõtteid on oh kui palju. Pilte samuti. Kõike siia kirja kindlasti ei saa, nii et vabalt võib täpsustavad küsimusi esitada ja pilte nõuda, kui tagasi jõuan.
Alustasime oma reisi reede hommikul auto lume alt välja kraapimisega ning seejärel suundusime Luxemburgi poole. See riik oli kõigest läbisõitmiseks, mitte millekski enamaks.

Pärast seda tuli üpris lumine Prantsusmaa. Alguses oli kõik ilus ja tore, lund natukene sadas ja teed olid seetõttu libedad, kuid ei midagi enamat. Mida aga aeg edasi, seda hullemaks asi läks - lõpptulemusena olime jõuluõhtul Prantsusmaa kiirteel seismas, liikumiskiirus oli praktiliselt olematu ja ummikud kilomeetrite pikkused. Arvatavasti nägite seda uudistes ka. Helistasime hotelli ja hoiatasime, et tuleme suure hilinemisega. Mõni aeg hiljem saime aru, et mägedes sõitmine ei ole mitte hulljulgus vaid lauslollus ja tegime plaanid ümber. Andsime hotellile teada, et ei tule üldse ja võtsime suuna kohe Barcelona poole, et vältida mägesid ja leida teel uus ööbimispaik. Kella kahe paiku öösel astusime F1 hotelli sisse, saime voodi ja kustusime ära. Lõuna-Prantsusmaal ei olnud sel hetkel lume lõhnagi.

Järgmine hommik hakkas sellega, et hotelli hoovist auto libeduse tõttu ära ei tahtnud sõita. Oli tekkinud paar cm lund. Küsisin hotellist, kas neil on liiva või miskit, nad vaatasid mulle suurte silmadega otsa, et mismõttes ma lume ja libeduse vastu liivaga võitlema lähen. Saime ilma liivata liikuma ja võtsime suuna Barcelona poole. Natukese aja pärast oli lumi kõigest mälestuspilt ajus.Tuul seevastu oli aga meeletu. Mina olin kahe käega selle poolt, et kui sööma lähme jääb keegi autosse, juhuks kui see ära lendab, siis vähemalt saab autos olev inimene öelda, kus see maandus. Üpriski imelik oli nö tavalisete puude kõrval järsku palmi näha. Mind mind aga palmidest enamgi köitsid olid... käbid! Suured nagu hästitoidetud põrsad. Selline pähe kukuks oleks ikka üpris valus.
Õhtupideduses teretas meid Hispaania. Tankisime esimeses bensiinijaamas, mis ette jäi. Onu leti taga valdas vaid üht keelt ja raadiost kõlas hispaania rütme. Hilisõhtul sätendas ööpimedusest vastu Barcelona, millest tuleb juttu järgmises sissekandes.